Hukkamised ja piinamised

Täna avatakse kurikuulsa DOFi kolmandal korrusel näitus “Hukkamised ja piinamised läbi sajandite.” Maja peaadministraator Edgar Dzidzaria ei taha siiski ainulaadse vahakujude näituse ja tegeliku elu veriste sündmuste vahel paralleele tõmmata ega seoseid otsida.

“Korraldame siin kõike: esitleme ju ka laste joonistusi. Nüüd aga näitame midagi tõeliselt kripeldamapanevat. Rahvas tahab seda,” arvab Dzidzaria. Ning lisab, et õudsel näitusel on kindlasti ka kasvatuslik mõju: “Siin on näha kõik ajaloolised karistusmeetodid. Kaudselt see hoiatab inimesi.

Praegu ju keegi enam lastele vitsa ei anna. Seda aga oleks vaja. Ja kuidas veel,” filosofeerib Dzidzaria.

Piinamisi ja tapmisi kujutav vahakujunäitus jääb Tallinna kuuks ajaks.

Giljotiin ja elektritool

Näituseruumide esimesest, paremale avanevast uksest pole nõrganärvilistel soovitatav sisse astuda.

Peterburi vahakujude muuseumist toodud 22 kuju tekitavad hämaras ruumis kõhedust: giljotiini all pea maha raiumine, elektritoolil karjuv mees, juba mitu kuud nööri otsas rippuv poodu, Tšingis-khaan maharaiutud peade keskel, tangidega hambaid välja kiskuv tohter. Ajaloolistest isikutest on julmal näitusel esil Hitler, Napoleon ja Ivan Julm.

Dzidzaria kinnitab, et kõik vahakujud vastavad täpselt originaalile nii mõõdult kui ka väljanägemiselt. Kõige sarnasem olevat oma lihase poja tapnud Ivan Julm. Ta oli üks esimesi, kellelt vahakuju jaoks surimask sai võetud.

“Vahakujude tase on Peterburis sedavõrd kõrge, et isegi maailmakuulsa Tussaud´ vahakujude muuseumi eksperdid käivad seal maad kuulamas,” kiidab Dzidzaria. Ta lisab, et kõik, kes soovivad kodualbumisse fotosid koos Hitleri või Ivan Julmaga, võivad julgelt oma fotoaparaadid kaasa võtta.

Eesti tuntuim vahakujumeister Andres Mänd selliseid koledaid stseene kujutavaid kujusid ei teeks. “Ma ei lähe isegi seda näitust vaatama mitte. Olen igasuguse vägivalla vastu. Millegipärast inimestele aga just sellised elektritooli-naljad meeldivad,” imestab Mänd.

Kirsti VAINKÜLA