Vene moodne klassik eesti keeles: peen Veenuse juus viib Euroopasse


Šiškini tundepeen teos on mõeldud nõudlikule lugejale ja on nõudlik ka lugeja enda suhtes.

Kui rääkida väga lihtsalt ja otsekoheselt, et mis teos see selline Mihhail Šiškini „Veenuse juus” on, siis üheks võimaluseks on öelda, et see on kokteil Ervin Õunapuu „Oliviast” ja Tõnu Õnnepalu „Raadiost”.

Nii öeldes ja eesti kirjanduse kaudu vene moodsat klassikut defineerides saab ühtlasi kogeda, et meie oma rahvuskirjandus ei olegi nii vaene, selle kaudu annab ühte-teist vastastikku mõõta küll.

Täpsustuseks on vajalik märkida, et kui Õnnepalu „Raadios” on mõningaid homokirjanduse (mis see on, on raske defineerida, kuid selline lett on mõnes suurlinna raamatupoes olemas) jooni, siis „Veenuse juus” sisaldab neid väga peidetud kujul, kui üldse.

Ka on paslik täheldada, et romaani lehekülgedel olevatel muinasaegade ja tänapäeva vahel toimunud rännakute fantaasiavabaduse poolest on mõtte jõul muistses Pärsias, Venes ja Šveitsis reisiv Šiškin tagasihoidlikum kui Ervin Õunapuu.

Näoga Euroopas

Kui minna vene kirjandus-traditsiooni mängumaadele, tuleb öelda, et Šiškin on sulaselge läänlane. Mitte poliitilises mõttes, et ta kuidagi satiiri kaudu tõstaks tsivilisatsiooni diskussiooni, nagu seda teevad näiteks sellised väärt vene

kirjamehed nagu Pelevin ja Sorokin.

Šiškin püüab sünteesida oma teoseid Euroopa kirjandustraditsiooni sisse. Šiškini loomingus võib leida rohkesti igasugu Euroopast pärit eeskujusid, mis on täiesti edukalt rakendatud kasutatud romaanitehnoloogias.

Aga muidugi pole Šiškini looming vene asjast irdunud. Šiškinis on nähtud Bunini ja Nabokovi liini jätkajat, selle seose äratoomisel on kriitikud võrdlemisi üksmeelsed ja isegi pealetükkivad.

Milles peitub Šiškini anne? Kindlasti mitte oskuses osavalt narratiivi traageldada, nii et see tõesti popp ja noortepärane välja näeb. See romaani omadus on kohati isegi kunstlik, lõhkudes võimalust peamistele tegelastele paremini ligi pääseda. Šiškin veenab lugejat oma tundepeenusega. Väikeste detailidega, sügavate rännakutega oma loodud karakterite tundemaailmasse.

Romaanil on täiesti olemas ka autobiograafilised käigud, kuid need ei tõuse kuidagi tähtsamaks teistest karakteritest. Mis räägib autori suurest empaatiavõimest.

Kõige paradoksaalsem on Šiškini juures see, et tema tunnetepeenus ilmneb romaanis, kus ei ole mitte kõrgseltskonna tundlemised, vaid hoopis killukesed vene reaalsest elust, ehk siis midagi sellist, mis sisaldab ka vägivalda ja võimu omavoli. Ilmselt on Šiškin osanud postmodernseid tehnikaid kasutada näiliselt ühildamatute elementide liitmiseks.

Ja kui rääkida väga üldisel viisil sellest, mida potentsiaalne lugeja oodata võib: „Veenuse juus” on selline vene kõrgkultuurne värk.

Mihhail Šiškin

Veenuse juus

Tõlkinud Jüri Ojamaa

Varrak 2010