Vene natsionalistide liider: võõrviha ohvrite arv kasvab
32-aastane Aleksandr mõtleb veel kümme sekundit, pea maas. „Mõte, et see inimene oleks vaja ära tappa – selline on jah mul olnud! Ma ei häbene seda. Kas ma olen oma elus jõudu kasutanud? Jah olen,” räägib ta kiirelt, kui on vastuse läbi mõelnud.
Moskvas „Venelaste marsside” – mille loosung on „Venemaa venelastele!” – korraldamisega kuulsaks saanud Belov-Potkin teatab, et tema elu üks printsiipe on, et kui näed ebaõiglust, siis astu vahele. „Enamasti on võimalik situatsioon lahendada sõnadega, aga kui see ei õnnestu, siis ma pean täiesti õigeks kasutada sel juhul jõudu,” räägib ta. „Ma üritan juurutada sellist reeglit omade seas – parem kolmekesi kohtu all, kui neljakesi kedagi kanda (ta peab silmas kirstu kandmist – J. P.). Mõte on selles, et alati tuleb tegutseda tagajärgedele mõtlemata, sest muidu võid sa nende muude tagajärgedeni üldse mitte elada.”
„Omade” all peab ta silmas Liikumist Illegaalse Migratsiooni Vastu, venekeelse lühendiga DPNI. Liikumise liider ütleb, et tal on muu hulgas kontakte ka Eesti natsionalistidega, aga ei taha kellestki nimeliselt rääkida.
Üsna haritud mulje jättev Belov-Potkin on äärmuslane selle sõna otseses mõttes. Ta ütleb ise enda kohta, et on ekstremist, sest pooldab äärmuslikke meetodeid. „Aga ma ei kutsu avalikult üles kedagi tapma,” lisab ta.
Üks asi on see, et tema poliitilised vaated on äärmuslikud. Mis mind aga eriti hämmastab – tema vaated inimsuhetele on sama äärmuslikud!
Oma tulevasele naisele oli Aleksandr teatanud, et tema elu on allutatud „võitlusele vene rahva eest” ning enne abiellumist oli ta seadnud naisele kolm tingimust. Panen need kirja tõusvas joones äärmusluse poole.
Kõige lahjem tingimus naisele.
„Ma ütlesin naisele, et ma pole kunagi ametlikult kusagil töötanud ega kavatse seda ka kunagi teha. Kuid vaatamata sellele, kui palju ma teenin, pead sa minuga edasi elama.”
Mõõdukalt karm tingimus naisele.
„Minu poliitiline tegevus võib erineda perekonna huvidest, kuid sa ei tohi kunagi mitte mingitel asjaoludel öelda mulle, et mul pole õigus!”
Päris karm tingimus naisele.
„Lahutuse korral, kui meil on ühised lapsed, siis ma likvideerin su! Lapsed – need on pühad, mingeid teisi isasid ei saa nad kunagi. Kui sa seod ennast minuga, siis lõplikult ja pöördumatult.”
Naine oli nõus. Praegu on neil kaks last.
Aleksandr Belov-Potkin räägib nendest tingimustest sellisel moel, nagu oleksid need kõige loomulikumad põhimõtted elus.
Enamiku võõrtööliste (Venemaal kutsutakse neid saksa keelest pärit vildaka sõnaga gasterbaiter’iteks) Venemaalt väljaajamisest unistav Aleksandr on sündinud oraator, kes võib oma kuulajad nii üles kütta, et nad kümme minutit järjest röögivad „Venemaa venelastele!”. Olen seda Moskvas ise näinud. Mõned kutsuvad teda Venemaa Goebbelsiks.
Rahvustevahelise vaenu uurimisele pühendunud Moskva keskuse Sova asedirektor Galina Koževnikova meenutab seni kõige laiaulatuslikumat rahvustevahelist konflikti Venemaal, mis toimus 2006. aasta sügisel Kondopogas kohalike elanike ja tšetšeenide vahel. Kohale sõitnud Belov-Potkin pidas linnaelanikele nii sütitavalt kaukaaslastevastase vihakõne, et isegi miilits ja OMON ei suutnud Koževnikova sõnul takistada pogromme tšetšeenide vastu. „Ta on väga ohtlik inimene, kelle vaated tekitavad eriti noorte seas viha võõramaalaste vastu,” väidab Koževnikova.
Belov-Potkin tunnistab ise ka, et talle piisab rahva ees kolm-neli minutit esineda ja rahvas on tal käes, kui kasutada muusikute või näitlejate slängi. „Edasi teevad nad seda, mida mina ütlen,” teatab ta väga enesekindlalt. „Nagu oli Kondopogas, kus ma oleks vabalt võinud öelda, et lammutame kohaliku administratsiooni hoone maha või peksame läbi linnapea, mis ta vahib siin. Ja rahvas oleks seda teinud!”
Kuigi „Venelaste marsile” on parimatel kordadel kogunenud maksimaalselt ainult neli-viis tuhat inimest, kardavad Kreml ja siseministeerium neid rohkem kui liberaalse opositsiooni meeleavaldusi. Reaalne, kuigi seni veel vaikiv toetus lihtsate vene inimeste seas on Belov-Potkini mõttekaaslastele lihtsalt suurem kui Garri Kasparovile või Mihhail Kasjanovile.
Viimasele „Venelaste marsile” möödunud novembris kogunes miilitsa andmetel 2000 inimest, kellest militsionäärid võtsid kinni ligi 800. Liberaalide „Mittenõustujate marsside” ajal pole miilits kunagi nii palju miitingulisi minema viinud.
Belov-Potkin räägib palju oma lastest, kelle jaoks ta oma sõnul ehitabki paremat Venemaad.
Ta ütleb, et tahab jätta lastele sellise Venemaa, mis riigina töötaks nagu Šveitsi kell. „Aga see on fantastika,” ütleb ta naerdes ja jätkab kohe tõsiselt jälle: „Kahjuks on pigem nii, et mul tuleb jätta mitte Venemaa laste jaoks, vaid jätta lapsi Venemaa jaoks.”
Aleksandr räägib väga range ja sisendava häälega, et venelased peavad oma lapsi „valmistama ette võitluseks, igapäevaseks sõjaks, selleks et nad suudaksid enda eest seista”.
„Kui me suudame seda, siis ma usun, et venelased ja Venemaa muutub. Kui me ei suuda oma lastes selliseid omadusi välja arendada, siis nad muutuvad juurviljaks... See tähendab taimedeks, mis on mõeldud teiste poolt ärasöömiseks,” lõpetab ta oma mõtte. „Maailm on julm. Nad peavad õppima aru saama, kes on omad ja kes on võõrad.”
Aleksandr Belov-Potkin ja tema mõttekaaslased õigustavad Moskvas ja Peterburis üha sagenevaid kallaletunge Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast pärit inimestele – mis tihti lõppevad mõrvaga – sellega, et see on loomulik vastureaktsioon mitteslaavlaste kuritegudele, eriti vene tüdrukute vägistamistele. DPNI levitab Moskvas lendlehti, milles väidab, et 70 protsenti vägistamistest Moskva regioonis panevad toime gasterbaiter’id. Miilitsa väitel ei vasta need andmed ligilähedaltki tõele.
Viimati tekitas avalikkuses suurt vastukaja juhtum eelmise aasta lõpul, kui üks Usbekistanist pärit võõrtööline vägistas ja seejärel tappis Moskvas 15-aastase vene tüdruku. Belov-Potkini liikumine DPNI organiseeris mitu meeleavaldust. Mõned nädalad hiljem leiti tüdruku tapmiskohast ühe Tadžikistanist pärit võõrtöölise äralõigatud pea.
Kollektiivne vastutus
Belov-Potkin räägib suhteliselt emotsioonitult, et loomulikult on tema ümbruskonnas palju neid, kes soovisid kätte maksta mitte ainult konkreetsele usbekist vägistajale, vaid kõigile Kesk-Aasiast pärit võõrtöölistele. Ta nimetab seda kollektiivseks vastutamiseks, millega võõrtöölised peavad arvestama.
Belov-Potkin räägib täiesti tõsiselt, kui hoiatab, et venelastest erinevate inimeste ohvrite arv hakkab kasvama. „Miilitsal pole võimalik leida kõiki kuritegude sooritajaid, aga vastutama hakkavad võib-olla ka meie pealinna juhuslikud külalised, kes pole õiget nahavärvi või kellel on teistsugune silmalõige,” lausub ta. „Nii või teisiti kuuluvad nemad sellesse süsteemi, kust need kurjategijad on tulnud ja kuhu nad võivad varjuda, ja seetõttu peavad nad kandma ka vastutust.”
Belov-Potkin süüdistab, et maailma ajakirjanduses laineid lööva võõrvihast kantud kuritegude arvu kasvus Venemaal on süüdi Vene enda võimud, kes ei taha migrantide probleemiga tegelda.
„Kui ma kuus aastat tagasi alustasin oma liikumisega, siis polnud keegi kuulnud sellisest asjast nagu vene terrorism. Oli küll tšetšeeni terrorism, aga mitte vene oma,” väidab ta.
Juba 1990-ndate alguses noore koolipoisina kurikuulsas natsionalistlikus liikumises Pamjat osalenud Belov-Potkin nimetab asju otse. Pommiplahvatusi kaukaaslaste kontrollitavatel Moskva turgudel või teadlikku võõramaalaste mõrvamist nimetab ta vene terrorismiks.
„Mis tõukab neid inimesi sellele? Nad ei usu enam, et on võimalik mingi teine tee,” väidab ta.
Rahvustevahelise vaenu uurimisele pühendunud Moskva keskuse Sova asedirektor Galina Koževnikova väidab, et Vene võimud ei tee suurt midagi avalikult võõramaalaste vastast viha propageerivate liikumiste vastu. Koževnikova sõnul on eriti miilitsas Belov-Potkini ideedele üsna suur toetus, kuigi ametlikult võitlevad nad tema mõtetest innustust saanud noorte natsionalistide vastu.
Hiljuti käis Moskvas Belov-Potkiniga intervjuud tegemas Soome TV võttegrupp. Muu hulgas tahtsid nad filmida DPNI liikmete harjutamist lasketiirus. Belov-Potkin määras neile kokkusaamise Moskva kesklinna miilitsa eriüksuse OMON-i tiiru...
Ligi sada rassistlikku mõrva
•• Eelmisel aastal tapeti Venemaal rassistlikes rünnakutes vähemalt 97 inimest, üle 400 sai vigastada, teatas hiljuti rahvustevahelise vaenu uurimisele pühendunud Moskva keskus Sova.
•• 2007. aastal tapeti selliste rünnakute käigus 85 inimest. Enamik tapmistest pannakse toime Moskvas (eelmisel aastal 49 tapetut) ja Peterburis (23 mõrvatut). Peamised riskirühmad on Kesk-Aasiast ja Kaukaasiast pärit isikud.
•• Sova hinnangul on need mõrvad, kus rassiviha põhjus on kindlaks tehtud. Kuid üha rohkem rünnakuid maskeeritakse röövimiseks või lihtsalt huligaansuseks.
•• Võrreldes Venemaal aastas toime pandava 40 000 tapmisega pole need arvud suured, aga need kasvavad aastast aastasse.
•• Sova ülevaade märkis veel, et üha rohkem on teateid sellest, et ka Venemaa rahvusvähemuste seas moodustub Moskvas radikaalseid natsionalistlikke rühmi, eelkõige Kaukaasia rahvaste esindajatest.
•• Eelmisel aastal loeti Venemaal ette 33 kohtuotsust, milles kuritegude motiivina nimetati võõraviha. (pildil ühed sellised kohtualused) 2007. aastal oli selliseid otsuseid 23.
•• Vene siseminister Rašid Nurgaliev teatas ühes hiljutises intervjuus, et radikaalsetesse liikumistesse – alates natsionalistlikest kuni äärmuslike vutifännide organisatsioonideni – kuulub Venemaal juba 200 000 inimest.
•• Esimest korda andis Vene president tänavu aasta algul konkreetse käsu Venemaa võimsaimale eriteenistusele FSB-le ja siseministeeriumile võidelda ühe prioriteedina natsionalismi ja ekstremismi vastu.
