Vene räpp annab Polygonile hapnikku
Ka tüki autor Ivan Võrõpajev pole päris uus, mõni aasta tagasi jooksis meie kinodes tema film „Eufooria”. Aga kõik kokku – tekst, Kultuurikatel ja kolm näitlejat – mõjub värskelt, sest kõiges, mis tehakse, on tunda poeetilist nooruslikku protestivaimu, mis tervikuna veenab.
„Hapnik” on materjal, kus on läbisegi räpplaulud, dialoog ja lugu, mis kulgeb nii lauludes kui ka dialoogis. Loo peategelasteks on kaks noort inimest, keda tabab ühel ajahetkel mõõtmatu armumine. Tegu on noorteteatriga, kus laval on noored tegelaskujud, kes räägivad neile omases keeles nende probleemidest. Ja mida siis võiksid tulla vaatama noored inimesed.
Pole sügav tekst
Kristjan Sarv räpib laval suure mõnuga ja tema enesekindlus veab järel ka tema partnerit Elina Pähklimäge. Rääkimata Päär Pärensonist, kes räpib niisama moodi õige hästi. Lavastuse muusikaline külg on ütlemata tugev. Loo jutustamisega läheb veidi kehvemalt. Näitlejad on laval emotsionaalselt liikuvad ja loomult paindlikud, kuid üleminek laulmiselt-jutustamiselt tegelaskujude rollidesse käib kuidagi lobedalt ja märkamatult.
Tekst võimaldab näitlejal avaldada suhet loos toimuvasse nii otse Kristjan Sarve või Elina Pähklimäena või läbi tegelaskuju – kahe armunud Sasha. Praeguses näitlejaesituses valguvad piirid laiali. Suurt sügavust Võrõpajevi tekstist otsida ka ei maksa, teose tugevus seisneb nooruslikkuses.
