Vene Teater hoiab kokku uuslavastuste arvel
— Kas olete juba Eestis kodunenud? Kuidas vastab siinse elu tegelikkus teie ettekujutusele sellest?
— Kartsin halvemat. Töö teatris on keeruline, kuid meeldib.
— Kevadel kuulutas Vene Teater välja uue hooaja kava. Nüüdsed esietendused erinevad sellest. Kuidas sündisid kavamuutused?
— Kavatsesime teha hooaja jooksul kaheksa esietendust. Seoses teatri rahalise seisuga teeme viis. Nimetustes väga palju muutusi ei ole. Shakespeare’i „Torm” kandus sügisest kevadesse, sest teatril ei ole praegu dekoratsioonide jaoks raha.
— Kas on teada „Tormi” väljatuleku kuupäev?
— Täpselt veel ei ole. Tuleb kevadel. Meil on esietenduste plaan, mida ma ei tahaks enam muuta.
— Sügisesse jääb paar komöödiate esietendust, millel on eeldusi vedada publik meelelahutusega peibutades teatrisaali. Kas saab rääkida repertuaari kergekaalulisemaks muutumisest?
— Oleme repertuaarist trupiga rääkinud. Trupp ütleb vastupidi, et repertuaar on liiga tõsine. Peaks olema lõbusam. Praegu on raske aeg, inimestele tuleb pakkuda ka lõõgastust.
Ma ise ütleksin, et repertuaar on tasakaalus. Hooaja teises pooles tulevad Shakespeare ja Tšehhov. Püüame tasakaalu, mis tagab ellujäämise ja peab samal ajal silmas kaugemaid eesmärke.
— Tšehhovi lavastust kevadel veel teada ei olnud. Millega on tegemist?
— Lavastuse teeb Mihhail Feigin, kes on meie teatris teinud edukalt Brian Frieli „Lõikuspeo tantsud”. Teatri koostöö temaga jätkub. Esialgu arutasime kaht Tšehhovi näidendit. Kas teha „Kajakas” või „Onu Vanja”? Jäime pidama „Onu Vanjal”.
Siin mängib kaasa üks asjaolu. Nimelt saavad kaks meie teatri esinäitlejat, Eduard Toman ja Aleksandr Ivaškevitš aprillis mõlemad 50-aastaseks. „Onu Vanja” on selline näitemäng, kus oleks mõlemale näitlejale juubeliks väärt roll. Neil on sünnipäev isegi samal kuul.
— Kas siis „Onu Vanja” esietendusega tähistataks mõlema näitleja juubelit?
— Ei oska veel öelda. Vaatame.
— Hiljuti vahetus Vene Teatri juht. See puudutab teie tööd otseselt. Mis te selle kohta öelda saate?
— Mul on kahju, et nii läks. Me olime leidnud Jaanus Kukega ühise keele, hakkasime teineteise taotlusi mõistma. Lisaks sellele hakkas teatri töötajaskond Jaanust armastama. Temast peeti lugu. Kui sain teada, et ta lahkub, olin väga mures.
Praegu võin öelda, et koostöö Paul Himmaga laabub hästi. Loodan väga, et teatril läheb Pauliga õnneks. Teater on praegu majandusolukorras, kus ta vajab rahaasjades väga kogenud juhti.
— Mis saab praegusel raskel ajal trupist?
— Kui ma teatrisse tulin, siis palusin, et mulle antaks aega trupiga tutvuda ja kohaneda. Vajame aastat, et saavutada kontakt ja üksteisemõistmine. Seepärast on minu soov hooaja jooksul näitlejate seas muudatusi mitte teha. Kuidas see rahaliselt võimalik on, ma veel ei tea.
— Trupp on suur ja kõigile tööd ei jätku. Mida teha?
— Meil on tõesti vanemaid näitlejaid, kellele tööd ei jätku. Trupp ei ole vanuse poolest tasakaalus. Me vajame noori.
— Mõni aasta tagasi lõpetas ju Moskvas kursus noori näitlejaid.
— Neist on teatrisse jäänud viis. Teatris tavaliselt mängitav dramaturgia on selline, et alati peab olema päris noores eas näitlejaid. Olen mõelnud, et noori näitlejaid võiks koolitada teatri juures, nad võiksid õppida siin ja käia eksameid sooritamas Peterburi teatriakadeemias. Oleme seda küsimust Pauliga arutanud. Otsime raha. Kui läheb hästi, alustab selline näitlejate kursus õppimist järgmisel sügisel.
Suhtun kahtlusega mõttesse, et Vene Teatri näitlejaid on võimalik koolitada kuskil mujal. Me vajame inimesi, kes on oma teatritraditsiooni ja juurtega siin.
— Kevadel te mainisite, et kavatsete õppida eesti keelt. Kuidas sellega on läinud?
— Mul on keeltele annet ja millestki olen hakanud juba veidi aru saama. Seni pole mul olnud aega keelega tõsiselt tegeleda. Ma ei ole loobunud plaanist eesti keel selgeks saada.
