Vene teatri tipud Moskvas koos
Festivali põhieesmärk on tuua Moskva publiku ette uusi huvitavaid vene esituskunsti teoseid. Tegemist on soliidse ja mastaapse festivaliga, mis võiks eestlastele huvi pakkuda seetõttu, et sügisel jõuab mitu Kuldse Maski lavastust ka Eesti lavadele.
Festivali hing on Eduard Bojakov, tänavusteks kuraatoriteks teatrikriitik Jelena Kovalskaja ning ajalehtede Moscow Times ja The New York Times kriitik John Freedman.
##Kuldse Maski meeskond realiseerib teisigi projekte. Näiteks antakse nüüdseks juba neljandat aastat Venemaa linnades külalisetendusi. Samuti korraldatakse tänapäevalavastuste festivali Uus Draama, millega on seotud ka noored vene lavastajad, nende seas väga kuulsad vennad Presnjakovid.
Algusaastatel ühendas festivali programm Bojakovi sõnul akadeemilist kunsti, klassikalist balletti ja vene psühholoogilist koolkonda, mille tõi teatrisse Jevgeni Panfilov. Pole siis ime, et üksteist aastat hiljem on festivaliprogramm jätkuvalt mitmekülgne. Tähtsat rolli etendab vene klassikute looming: laval võib näha näiteks Tsehhovi “Rothschildi viiulit“, “Onu Vanjat“, Gogoli “Sinelit“ ja Gorki “Väikekodanlast“. Esindatud on eelkõige avangardsed suunad.
Avangardist klassikani
Muidugi mängitakse vene klassikutele lisaks ka tuntud maailmakirjanike teoseid. Näha sai näiteks Juri Butussovi lavastatud Shakespeare’i “Richard III“ ja Mindaugas Karbauskise lavaversiooni William Faulkneri romaanist “Kui ma olin suremas“. Kui viimast kiitis Vene press lõunaosariikide tõepärase kujutamise eest, tundus näidendi kohal siiski hõljuvat eriline vene küla atmosfäär, kus suupilli oleks võinud rahumeeli ka karmoška vastu välja vahetada. Sellest hoolimata sai näidend Ameerikast tulnud festivalikülalistelt üllatavalt palju kiita.
Kuldne Mask seisab muutuste lävel
Möödunud aastal pühitses Kuldne Mask oma esimest juubelit ja Eduard Bojakovi sõnul tundsid korraldajad, et seisavad suurte muutuste lävel.
Bojakovi väitel peab vene teater avastama uued varud ja seda nii loomingulises kui ka analüütilises plaanis.
Tõepoolest, muutuste vajadust oli tunda ka festivalil – nii mõnigi kord torkas teatrisaalis silma tehniliselt laitmatu näitleja- ja lihvitud lavastajatöö, mille aluseks väheütlev või lausa küsitav sisu.
Õnneks oli festivalil palju ka turvaliselt traditsioonilist repertuaari. Üritus pole veel sugugi läbi, suuremad üllatused võivad olla veel ees. Selgumist ootavad ka tänavused teatripreemiate saajad. Ning peamine – selle nädala teisel poolel selguvad lavastused, mis tuuakse ka eesti teatripublik ette.