“Vene valitsejad” näitab pigem võimu kui kunsti
Pole mingit kahtlust, et pika ajaloo vältel on suuremateks kunstiteoste tellijateks ja kunstnikke tegudele inspireerijateks olnud jumalad ja võim. Just nemad on vajanud suurimaid eluruume, kauneimaid maalinguid ja hinnalisimaid skulptuure ning neil on olnud raha kogu selle rikkuse eest tasumiseks. Ja kui poleks kunsti, oleksid ka nemad – jumalad ja võimukandjad – sarnaselt miljonite lihtinimestega kadunud nähtavaid jälgi jätmata ääretusse kosmosesse. Aga nad on alles ning selles tõdemuses veel kord veendumiseks tasuks kindlasti külastada Kadrioru kunstimuuseumis avatud näitust “Vene valitsejad”. Lisaks on ju seal esindatud persoonid oma suures enamikus valitsenud kunagi peale venelaste ka kümneid teisi rahvaid, nende seas eestlasi. Nad on olnud omad ehk kallid ja armastatud (heldekäelisi tellijaid on alati armastatud) valitsejad. Neid on – Aleksander II monumendi kavand ja troonipärija Aleksei portreereljeef – modelleerinud August Weizenberg ning keisrinna Maria Fjodorovna on igavikku maalinud Johann Köler.
Mai Levini ja Aleksandra Murre kureerimisel Kadrioru lossi ja Mikkeli muuseumisse paigutatud näitus on väga põnev. See on intrigeeriv ja annab rohkesti võimalusi võrrelda ning mõtiskleda ajaloo kulgemise ja võimu olemuse ning näilisuse üle. Me saame näha mitut Peeter I-t, Jelizaveta Petrovnat, Aleksander I-t ja teisi, valdavalt Romanovite dünastia esindajaid; võrrelda neid omavahel, vaadata korraga otsa mitme maali näol kõrvuti paiknevale ja seega peaaegu kuuesilmseks kehastuvale Jelizavetale.
Mikkeli muuseumis aga võiks minna kohe ekspositsiooniruumi mõttelisse keskpunkti ning nautida tunnet, mida reaalses maailmas pole meist enamikule antud. Olla neljast küljest ümbritsetud võimukandjatest, olla võimu epitsentris. Nõnda toimides ja tundes isegi mõningast kõhedust ning otsides ilmselt alateadlikult tagasiteed tänapäeva väliselt häbelikuma võimufassaadiga maailma leidsin päästva silmsideme nurgas seisva Panasonicu teleriga.
Panasonic keisrite ja keisrinnade seltsis oli sedavõrd eriskummaline, et alles saadud seletus pani asjad paika. Näitusele lisaks korraldatakse nimelt ka üritusi: laupäevaakadeemiaid ja linnarahva ekskursioone, mille käigus Jüri Kuuskemaa räägib keisritest ja keisrinnadest, kes Venemaad valitsesid ja Eestimaad külastasid, ning esitatakse (selleks Panasonic oligi) Juri Lotmani telesaadete “Vestlusi vene kultuuriloost” salvestusi.
Harjumatu hulk valitsejaid
Näitusel esitatud pildid on kunstitasemelt väga erinevad, kuid väljapaneku seisukohast pole see oluline, sest vaatajatele eksponeeritakse pigem võimu kui kunsti. Ning siis ongi huvitav tõdeda, et võim oma vägevuses muudab ilusaks kõik, kes selle lähedusse satuvad. Kõik nad – Maria Fjodorovna, Aleksandra Fjodorovna, Maria Aleksandrovna ja nende abikaasad – on ilusad. Ilu aga ongi peaaegu kunst.
Osa välja pandud maalidest (Vassili Bovini Christina Robertsoni järgi maalitud suurvürstinnadest õed Nikolajevnad) kaunistasid omal ajal Kadrioru lossi seinu ja kuigi maalide asupaik pole täpselt teada, annab nende nägemine palju kunagise õhustiku tabamiseks.
Ruume on tavaliselt ehtinud vaid samal ajal valitsenud võimukandja portree, sest hierarhia tipus on vaid tema. Sellepärast vist ongi natukene harjumatu näha korraga ühes ruumis sedavõrd suurel hulgal valitsejaid. Et seda paljust kuidagi taluda, nii et nad ühte ruumi ära mahuksid, tuleb neid kuidagi unifitseerida, sarjaks muuta. Talitada nii nagu Felix Chopini töökoda, mis valmistas “Kõikide Venemaa vürstide, tsaaride ja keisrite pronksbüstide galerii”. See 1867. aastal valmistatud kujukeste rida on sedavõrd muljetavaldav, et “galerii” mõõtmetelt vähendatud koopiad leiaksid identiteedijuuri otsivate Venemaa turistide seas kindlasti arvukalt ostjaid.
Igatahes Kadriorgu tasub igati minna ja valitsejaid kaugemalt ning lähemalt uurida.
Sügisnäitus
“Vene valitsejad”
•• Suur portreede galerii, kus näidatakse peaaegu kõiki Vene keisreid ja keisrinnasid, kes on olnud ka Eesti alade valitsejad, alates Peeter I-st kuni Nikolai II-ni.
•• 21. okt 2006 — mai 2007
•• Kadrioru lossis ja Mikkeli muuseumis
