Veneetsia arhitektuuribiennaalil tegeletakse nii religiooni- kui ka poliitikaküsimustega
16. Veneetsia arhitektuuribiennaali ajal on linna kivist labürintide vahele peitunud arvutul hulgal näitusi. On kuraatoriprogramm ja on 65 rahvuspaviljoni, millest kuus teevad sel korral debüüdi. On biennaaliga külgnevaid üritusi, muu hulgas näiteks disaininädal. Kolmelt kuult pooleaastaseks veninud biennaali on võimalik külastada 25. novembrini. Kui aega on vaid paar päeva, võtab see korralikult võhmale, sillerdagu taevas ja spritziklaasid kui kaunilt tahes.
Kuraatorinäituse teema, ruumi enese kvaliteetidele tähelepanu suunav „Freespace”, on seekord avanud Iiri arhitektid Yvonne Farrell ja Shelley McNamara. Rahvuspaviljonidele pole teema kohustuslik, ehkki sageli seotakse ekspositsioon sellega nii ehk naa. Näiteks Eestis oli teema väljakuulutamise ajal käimas juba rahvuspaviljoni konkursi teine voor, ent võitjaks osutunud „Weak monument” kõlksus juhtumisi kuraatoriprogrammiga vägagi hästi kokku.
„Freespace” julgustab maailma vaatlema uue nurga alt. Mõnes mõttes kõlab see muidugi nii laia teemana, et paiguta sinna, mida tahad, küllap ikka sobib. Üks korduma kippuvaid lahendusi oli näiteks paviljonide endi struktuuri rõhutamine. Üks esinduslikumaid näiteid on auhindamisel ära märgitud Briti paviljon „Island” (Isola), mille siseruumid on kuraatorid büroost Caruso St John Architects ühes kunstnik Marcus Tayloriga otsustanud tühjaks jätta. Katusele on rajatud võrdlemisi nukra olemisega terrass, suurema kujunduseta ala, kus iga päev kell neli pakutakse pärastlõunateed. Küll ilma piimata, olen kuulnud. Sattusin sinna paraku ennelõunal, nii et oma neelude peal kontrollida ei saanud. Suurbritannia ekspositsioon mängib tervikuna isoleerituse temaatikaga, mille seost Brexitiga pole keeruline näha.
USA-lt panniga näkku
Veelgi otsesemalt ja peaaegu panniga näkku lajatavalt poliitilise suuna on valinud ameeriklased. USA näitus „Dimensions of Citizenship” küsib nimelt, kuidas on tänapäeval olla kodanik. Ekspositsioon koosneb installatsioonidest, mis adresseerivad valulisi teemasid, nagu USA-Mehhiko müür, #MeToo ja vähemuste olukord. Viimane puudutab omakorda LGBTQ-temaatikat, ahistamise puhul eriti haavatavaid mustanahalisi naisi, immigrante ja erivajadustega inimesi. Aga viidatakse ka president Donald Trumpi säutsudele.
Kui põgusalt veel mõnd paviljoni mainida, siis mõistagi tasub lähemalt vaadata Kuldlõvi võitnud Šveitsi paviljoni, mis asub Giardini näituseala sissepääsu juures. Ekspositsioon „Svizzera 240: House Tour” näeb välja nagu maaklerite (õudus)unenägu segatuna „Alice Imedemaal” fantaasiatega. Vaatajat ootab esteetiliselt äärmiselt huvitav, ent samas elukohtade temaatikaga seotud ringkäik tühjas ja piinlikult valges korteris, mille kõik osad on proportsionaalselt paigast. Need on kas kahandatud nõnda suureks, et köögilauale ulatub napilt vaatama ja ukselingi haaramiseks peab ka suur mees kikivarvule tõusma või siis vastupidi – mõnesse tuppa sisenemiseks peavad lapsedki kummarduma.
Kuulus venelane David Bowie
Üks tähelepanuväärsemaid ekspositsioone, mis Arsenale ja Giardini näitusealadelt eemale jääb, on Vatikani paviljon San Giorgio Maggiore saarekesel, sisuliselt Piazza San Marco vastas üle vee. Et sinna jõuda, tuleb ette võtta sõit vaporetto ehk veetrammiga. Aega võtab see mõne minuti. (Või umbes tunni, kui juhtuda vaporetto suundi segamini ajama nagu siinkirjutaja...) Sobilikult võtab saabujaid saarekese tuntuima maamärgina vastu pühakoda, millest edasi jalutades jõuab külastaja parki, mis ongi ekspositsiooni toimumiskohaks.
Eesti paviljon laseb omasoodu mõtsikleda
Ekspositsioon ei kurna vaatajat tekstiga, vaid laseb omasoodu mõtiskleda. Küll on huvi korral hea lisalugemine näitusega paralleelselt ilmunud raamat „Nõrk monument – pjedestaalialused arhitektuurid”, mille on toimetanud paviljoni kuraatorid. Tom Avermaete, Eik Hermanni, Toomas Paaveri, Klaus Platzgummeri ja Margrethe Troensegaardi tekstid tegelevad süvitsi näitusel püstitatud teemaga. Raamatu algul laiendavad viis peatükki „Vare”, „Tühimik”, „Telling”, „Alus” ja „Peavari” arhitektuursete tähiste mõistet. Näidetega varustatud peatükkides uuritakse, milliseid otseseid ja kaudseid poliitilisi tähendusi võib vastavate tähistajate alt leida . Milline tähendus on sillutatud väljakul, kust ratsamonument on eemaldatud? Kas puust kokku löödud dirigendipult võiks olla monument? Kuidas toimiksid monumendina näiteks tellingud?
Olulised väikesed otsused
Intervjuu Toomas Paaveriga näitlikustab avaliku ruumi väikeste otsuste olulisust. Näiteks seda, kuidas ühe äärekivi tõstmine võib ära võtta nii võimaluse ratastooliga linnaruumis liikuda kui ka rikkuda jalgratturitele terve ühe võimaliku liikumissuuna. Need on mõtted, millega kaasaminek on küllap kasulik meile kõigile.
PS. Eesti paviljonist teispool kanalit asub veel viimaseid päevi pop-up-näitus ja pood „Eesti disaini maja”, mille kuraator on JohannaTammsalu. Arhitektuuribiennaaliga paralleelselt toimub Veneetsias nimelt disainifestival. Muide, Eesti näitusel välja pandud Elmet Treieri kiige on juba ära ostnud paviljoni kuraator, ehkki näituse lõpuni jääb kiik siiski kenasti paika. Aga rahvusvaheline suhtlus on hoos igal juhul.
Ajakirjanik viibis Veneetsias Eesti arhitektuurikeskuse kutsel.