Ometi vankusid Riva dei Setti Martiri kuumavatel kiviplaatidel väsimatud inimhulgad, sest ainult see kaldapealne viis joonelt Veneetsia 50. kunstibiennaali ekspositsioonideni Arsenales ja Girardini paviljoniaedades. Kolmekilomeetrine marss sinna oli tõeline Erna retk – kõik teadsid, millega nad riskivad ja võt-sid seda kui elu lõpusirget.

Juubelibiennaali enda terviski annab alust muretsemiseks. Rohkem kui sada aastat turjal, neist viimased paarkümmend täis häda ja viletsust – kriitikanooli ja lausmaterdamist. On levinud seisukoht, et iga järgmine biennaal on nõdrameelsem kui eelmine. Parafraseerigem Frank Zappa kunagist õelutsemist dĻässmuusika aadressil: biennial is not dead, but it smells funny.

Näituse asemel

monster show

Ka tegijad ise muretsevad. Seekordne peakuraator Francesco Bonami räägib näitusetraditsioonist, mis on aastakümnetega nagu vähk kasvanud kolossaalseks monster showks, mida dirigeerib üks Suur Kuraator ja mille grandioossetes mõõtmetes hulpides tunneb vaataja end alandatuna, vähendatuna ja jõuetuna nagu uppuja, kes ei suuda enam vastu panna järjest uutele kogemusetulvadele ja

-kärestikele, mis varitsevad teda igas järgmises saalis.

See hala on juba varasemast tuttav, nüüd on jõutud ka tegudeni. Suur Kuraator, kelle töökontseptsioon oli seni kogu maailma ainuisikuline portreteerimine läbi eri kunstiprismade, on lagunenud kümneks tükiks. Bonami võttis tööle kümmekond kaaskuraatorit eri põlvkondadest ja maailma regioonidest ning delegeeris neile täieliku otsustamisvabaduse “suure maalritöö” läbiviimisel.

Nüüd lagunes ka biennaali peanäitus iseseisvateks temaatilisteks tükkideks, kuid oli Arsenale anfilaadsetes saalides kahjuks ometi üksteise otsa lükitud nagu pärlid, nii et kujunduslikult oli tulemuseks ikka vana hea pompöösne monster show veelgi suurema osalejate arvuga ja ilma erilise hingamisruumita tööde endi ning vaataja jaoks. Olime jälle lõhkise küna ees.

Glomantika päästab maailma

Suurem veel on aga Bonami mure maailma pärast ja see on suisa sümpaatne. Kahtlusi tekitab aga tema soov mütsiga lüüa.

Pärast 1. septembrit, Iraagi sõda, SARSi epideemiat, palestiinlaste ja juutide jätkuvaid konflikte on maailm murelikke inimesi täis ning nende kõrvad on kikkis neile, kes lubavad leevendada globaliseerumisprobleeme. Bonami pakub aga suisa lahendusi.

Tema arvates on pääsetee globaliseerumisprotsesside kombineerimine kultuurilise romantikaga – glomantika. See ei tähenda maailma tasalülitamist nii nagu see kahjuks kipub minema Euroopa Liidus ja on juba läinud Ameerikas vaid üleüldist julgust unistada kogu maailmast just sellise multikulturaalse mosaiigina nagu ta meie jalge ees lebab.

On tähelepanuväärne, et Veneetsia biennaali institutsioon ise on peaaegu sada aastat olnud kaasaegse kunsti unifitseeritud väärtussüsteemide ja anonüüm-se esperantokeele taastootjaid, erinemata mingil moel unilateraalsest presidendist Georg Bushist, kes tule ja mõõgaga juurutab kõikjal oma isiklikku arusaamist demokraatiast ja sõnavabadusest. Mõlemad heidavad maailmale pilgu vaid ühest kindlast Suure Kuraatori apolloonilisest vaatenurgast, käsitledes kõiki teisi rakursse parimal juhul “eksootilise erinevusena”.

Tänavuse kontseptsiooni hilinenud mure multikulturaalse maailma saatuse pärast mõjub surmaeelse patukahetsusena ja soovina pälvida viimset võidmist ja paradiisi. Ka on hilinenud mure maailma pärast heisatud viisil, mis meenutab ükskõik millist kunstimanifesti Itaalia ajaloost: futurism, arte povera, transavangard. Nüüd siis glomantika. Itaallased hindavad efektseid lööklauseid ja märksõnu.

(Eesti paviljonist Veneetsias loe reedeses EPL-is)