Venelased on jälle moes
Gray samanimelise põneviku puhul, kus me näeme kahe venna teineteise leidmise draamat New Yorgi narkosõja taustal, kuulub film paarile peaosatäitjale, sest näitlejate mängu varju jäävad loo enda puudujäägid.
On aasta 1988, edukas ööklubimänedžer Bobby (Joaquin Phoenix) elab täiel rinnal. Teda toetavad pilkupüüdev armsam Amada (Eva Mendes) ja suur seltskond sõpru, kellel kõigil on taskud kokaiinist punnis. Bobby on vahetanud nime Grusinskyst Greeniks, põhjuseks fakt, et vastasel juhul oskaks hämara taustaga venelastest tööandjad seostada meest tema politseinikust venna Josephi (Mark Wahlberg) ja isa, NYPD politseiülema asetäitja Burt Grusinskyga (Robert Duvall).
Bobby elu on puhas lust ja lillepidu kuni hetkeni, mil Josephi korraldatud politseioperatsioon tema koduklubis Brooklynis toob kaasa säärased tagajärjed, et Bobby peab tõsiselt elu üle järele mõtlema ja poole valima.
Esimene seni parim
James Gray debüütfilm “Väike Odessa”(1994), linateos noormehe eneseotsingutest New Yorgi vene kogukonna kriminogeenses keskkonnas, võitis tollal vaid 25-aastasele rezˇissöörile Hõbelõvi Venezias ning ennustas omanäolise filmitegija ilmumist kinoareenile. Kahjuks pole tema järgmised filmid jõudnud eduka esiklapse emotsionaalse ja kunstilise laengu tasemeni.
Filmi “Öö kuulub meile” kohta võib öelda, et on ja ei ole kah. Vene immigrandijuurtega Gray oskab suurepäraselt tabada vene kogukonna käitumise eripära ja atmosfääri. Venelastest on tänapäeval saanud üldse väga popid tegelased, meenutagem vaid David Cronenbergi “Lubadusi idast”.
Gray venelased on aga erinevalt Cronenbergi heroilistest heiastustest täiesti autentsed tüübid, mitte mingid üheplaanilised sümbolid. Samuti oskab Gray luua väikeste detailidega ajastuvaimu ja kui käsitleda tuleb inimsuhete keerukat labürinti, siis siin on tema pilk eriti terav ja käsi kindel.
Kuid põnevusfilmi žanris on omad mängureeglid, millest Gray ei hooli või mida ta lihtsalt ei valda. Realistliku ambitsiooniga filmi kohta leiame liiga palju süžeelisi küsitavusi, need aga kahandavad filmi tõsiseltvõetavust politseidraamana. On ka häid stseene, mis peaaegu et lunastavad veniva tempo ja primitiivse paatosega lõpu, kuid haarava autode tagaajamise stseeni või Joaquin Phoenixi näitlejasarmiga filmi tervikuna siiski välja ei vea.
