Venemaa bluff ja Gruusia aus viga


Usaldus on teadmine, et teine enda kohta ei valeta, arutleb Rein Raud Gruusia konflikti valguses. Ta jõuab järeldusele, et kuigi mõlemad pooled tegid vigu, saame usaldada siiski vaid Gruusiat, sest too laseb enda kohta käivat ka kontrollida.

 

Usaldus on arvamus, et teine esitab enda kohta adekvaatseid ja stabiilse kehtivusega väiteid. Ta võib neid teha ükskõik millises kultuurikeeles – enamasti loomulikus keeles. Kui ma teist usaldan, siis eeldan, et need väited on adekvaatsed ja kehtivad. Kui keegi tuleb ja ütleb, “täna olen skinhead”, saan ma teda ses mõttes usaldada vaid siis, kui ta on ka nädala pärast skinhead, mitte näiteks keskkonnaaktivist. Seega, kui mu ette satub inimene, kes esitab enda kohta väiteid, millel ei ole pidevat kehtivust, isegi kui nad on sel hetkel adekvaatsed, siis ma ikkagi ei saa teda usaldada.

Sellest järeldub, et usaldus võib tekkida, kui võrdlen oma teadmisi ja teise väiteid. Ma ei pruugi temast midagi teada, aga midagi arvan alati. Seda muljet võrdlengi tema sõnadega.

Kui ma otsustan teda usaldada, tekib meie vahel

n-ö usaldussituatsioon, mis võib olla erineva tugevusega. Tugev usaldussituatsioon on selline, kus annan detailidesse süvenemata heakskiidu teise tegudele. Usaldussituatsioon nõrgemas mõttes on aga selline, kui nõustun nende hinnangutega teise tegudele, mida teine ise esitab.

Samal teemal:

Kissell solgiämbris

Oletame näiteks, et vanaema valab kisselli solgiämbrisse. Kui ma teda tugevalt usaldan, siis ütlen: jah, kissell oligi järelikult vaja ära valada, võib-olla olid sinna herilased sisse uppunud või oli see hapuks läinud või midagi muud, aga ära valama selle pidi. Kui vanaema valab kisselli solgiämbrisse nõrgas usaldussituatsioonis, siis me küsime temalt, miks ta seda tegi. Vanaema kratsib selle peale võib-olla hoopis pead: “Oi, mulle tundus, et see oli nõudepesuvesi, aga kisselli ei oleks ma küll ära valanud.” Sellisel juhul arvab vanaema ise ka, et see oli viga, ja ma nõustun temaga ja tema hinnanguga enda tegevustele.

Seda hulka usaldussituatsioone, mis inimestel oma maailma ja keskkonnaga suheldes üldiselt tekib, võiksime nimetada usalduskultuuriks. Usalduskultuur on kõrge, kui usaldussituatsioone on palju. Usalduskultuur on madal, kui eriti ei tule ette ei tugevaid ega nõrku usaldussituatsioone.

Nende kahe situatsiooni vahel on vaja vahet teha, et rääkida usalduse õigustusest ja usalduse kuritarvitusest. Kui tugevas usaldussituatsioonis saab mulle force majeure’ilikul viisil selgeks, et mu usaldust on kuritarvitatud, siis ma muudan oma arvamust teise kohta ega usalda teda enam üldse. Nõrgas usaldussituatsioonis on täieliku usalduse ja täieliku usaldamatuse vahel võimalikud veel kaks vahepealset varianti. Esiteks aus viga: inimene küll tegi oma parima ja tahtis teha kõik, et tema adekvaatsed väited enda kohta oleksid stabiilse kehtivusega, aga tal lihtsalt ei tulnud see välja. Näiteks kutsub keegi meid enda juurde suvilasse liha grillima ja ütleb, et alati on olnud väga toredad peod. Läheme kohale, aga seal sajab paduvihma. Tema ütleb: näed, täna ei saagi grillida. “Mis mõttes ei saa,” küsime meie, “tähendab, sa ei ole usaldusväärne peokorraldaja?” Ja läheme ära. Kuid tegemist oli ausa veaga. Inimene tahtis kõige paremat, aga välja ei tulnud isegi mitte nagu alati, vaid veidi kehvemini kui tavaliselt. Ausaid vigu ei tohiks põhimõtteliselt karistada ja neid peab oskama andestada. See on muu hulgas juhtimisteooria aabitsatõde.

Loe veel

Kuritarvituse ja õigustuse vahele jääb aga ka huvitav vahefaas bluff. Bluff toimub siis, kui kellelgi õnnestub midagi ära teha, kuigi tegelikult tal ei olnud asja õnnestumiseks eeldusi. Ehk siis alguses ei olnud väited, mida ta esitas,  õiged, kuid kui ta oli juba hakkama saanud, hakkasid ka tema algsed väited tõele vastama. Bluff on maailmas sage ja kohati ka vajalik nähtus. Näiteks pangandus püsib kalkuleeritud blufil. Raha panka viies te ju küsite: “Ma ju ikka saan oma raha igal ajal siit kätte, eks?” Igas normaalses pangas vastatakse, et loomulikult, võite oma raha meie lahtioleku ajal alati kätte saada. Kui aga peaks juhtuma, et kõik tahavad oma hoiused korraga pangast välja võtta, ei ole see võimalik, sest ükski pank ei hoia nii suurt likviidsuse taset, vaid ta on selle raha investeerinud. Muidu ta ei töötaks hästi. Järelikult pank blufib, kui ütleb, et saame alati oma raha kätte, sest ta oletab, et see lubadus on piisavalt suure tõenäosusega võimalik alati täita, kui vaja, kuid 100% see nii olla ei saa. Bluff on nõrgas usaldussituatsioonis võimalik ja me anname loomulikult ka pangale tema blufi andeks.

Tahaksin veel eristada kolme eraldi usaldustasandit. Mikrotasand on usaldus kahe inimese vahel, selle üle pole vaja pikalt arutleda. Mesotasand toimib inimese ja mingi institutsiooni või grupi vahel, mesotasandi usaldus saab mul olla nii selle grupi vastu, mille liige ma ise olen, kui ka mingi grupi vastu,  kuhu ma ei kuulu. Näiteks inimese usaldus oma riigi või selle institutsioonide vastu on mesotasandi usaldus: ma olen selle riigi kodanik ja usaldan, mida see riik, tema institutsioonid, ministeeriumid või maksuamet minuga teeb. Aga võib olla ka nii, et ma ise ei saa mõjutada selle institutsiooni tegevust, millega mul on usaldus: riike, panku. Seda tüüpi mesotasandi usaldus on see, millest räägib Fukuyama. Ta ütleb, et kui mesotasandi usaldus on kõrge, siis on see ühiskonna arengule soodus.

Võimult eemaldamine

Üldiselt demokraatia tugevdab mesotasandi usalduskultuuri, sest see sisaldab endas lubadust, et institutsioone, mis usaldust ei õigusta, parandatakse. Et kui võimul on grupeering, keda ei saa usaldada, siis järgmiste valimistega ta lahkub võimult. Teine kontrollimehhanism on turg: kui mõni kaupmees ikka väga palju petab, siis lõpuks ta ka pankrotti läheb.

Kolmas usaldustasand on makrotasand ehk usaldus institutsioonide vahel. See puudutab inimesi nii palju, kui nad on grupi või institutsiooni liikmed, näiteks riigi kodanikud. Kui meie näiteks ütleme, et Eesti ja Läti kodanike vahel valitseb makrotasandi usaldus, siis usume, et nende kahe riigi vahel võib olla usaldussituatsioon.

Nende tasandite vahel on kahtlemata sõltuvus. Mikrotasandi usaldus aitab edasi ka mesotasandi usaldust. Kui mingit institutsiooni esindavad inimesed, keda ma usaldan, siis ma usaldan ka institutsiooni. Mesotasandi usaldus põhjustab makrotasandi usaldust: kui ma olen oma riigiga rahul ja usaldan, mida president, riigikogu ja teised ette võtavad, siis ma usaldan ka, mida need institutsioonid teevad, ja olen sellega rahul.

Ei pruugi aga toimida vastupidised ülekanded: kui mõne institutsiooni esindaja on ebausaldusväärne või muidu vastik kuju, siis ma ei pruugi veel institutsioonis kui tervikus pettuda. Näiteks käitub keegi minuga mõnes firmas inetult, aga ma ei pruugi tingimata arvata, et kogu firma on halb.

Probleemne on ka makro- ja mikrotasandi omavaheline seos. Minu hinnang ühele isikule ei pruugi sõltuda usaldusest tema institutsiooni või grupi vastu.  Oletame, et grusiin kohtub venelasega – ta ei pruugi arvata, et see toetab tingimata Putinit ja Gruusia sõda ning on seega grusiini meelest halb inimene, eriti kui neil on varasemast usaldussuhe. Aga see on probleemne suhe ja siin võib vabalt juhtuda, et inimesed hakkavad grupikuuluvuse tõttu üksikisikutesse halvasti suhtuma.

Kompenseerimine

Siin leiduvad aga mõned segadust tekitavad paradoksid. Kui mesotasandi usalduskultuur on nõrk, võib see toetada tugevat mikrotasandi usalduskultuuri: ma usaldan inimesi, ehkki ma ei usalda üldse mingeid institutsioone. See on selline olukord, kus öeldaks: arste ei maksa usaldada, aga vaat näe, mu naabrinaine teab, mida mu tervisehäire puhul teha.

Teinekord võib see olla põhjendatud. Näide isiklikust kogemusest. Aastal 1992 enne Tartu Kommertspanga krahhi tahtsin panna suure summa raha sealsele arvele. Vaatasin, kuidas ametnik, kes ilmselt juba tundis oma asutuses kärsahaisu, tegutses kuidagi vastumeelselt ja kõigest oli näha, et “parem oleks, kui te raha siia ei paneks”. Ta ei saanud seda otsesõnu öelda, kuid mikrotasandi usaldus selle võõra inimese, ausa pangaametniku vastu tähendas, et ma otsustasin veel veidi mõelda ja läksin oma säästudega koju tagasi. Paar päeva hiljem olin selle üle erakordselt õnnelik.

Suurem paradoks on, et nõrk mesotasandi usalduskultuur võib kompenseeruda tugevas makrotasandi usalduses. See tekitab suuri probleeme. Tähendab, ma võin elada ühiskonnas, kus miski ei toimi, kus teedes on suured augud ja kus ametnikud varastavad, aga ma kompenseerin seda makrotasandi uhkusega: küll on tore, kui meie president ütleb mõne teise riigi presidendile, et see on mölakas ja lollpea.

Teine niisugune paradoks on, et makrotasandi usaldussituatsioon kipub olema tugev. Kui ma juba usaldan seda, mida minu riik teeb, siis ma isegi ei eelda, et riigitegelased peaksid oma tegevusele mingeid hinnanguid andma. Ausad vead, mida tugevas usaldussituatsioonis justkui ei saakski olla, nõrgendavad usaldust, samal ajal kui bluff tugevdab seda. Kui keegi saab hakkama mõne operatsiooni või ettevõtmisega, milleks tal tegelikult eeldusi ei olnud, ja jõuab soovitud tulemuseni, mõtleme: tublid poisid, tegid asja ära. Kuid kui keegi tunnistab välispoliitilist viga, siis tekib meil küsimus, miks ta üldse oma ametit peab.

Gruusia Venemaast usaldusväärsem

Nüüd lähme aga konkreetselt Gruusia sõja juurde, kuigi kahtlemata see, mis osutub ajalooliseks tõeks, selgitatakse välja hiljem ja meie informatsioon on praegu veel vähene. Midagi saab ometi juba öelda.

Esiteks, konflikti kahest osapoolest on Gruusia Venemaast usaldusväärsem, sest tema enda kohta esitatavad väited on adekvaatsemad ka seetõttu, et ta võimaldab meil neid väiteid kontrollida. See, mida Gruusia president on konflikti ajal väitnud, on olnud meile teada ka teistest allikatest. Venemaa on samal ajal esitanud ka väiteid, millest osa on osutunud kontrollimisel ebatõesteks – seda on kinnitanud kas või ajakirjandus ja Human Rights Watch. Üldiselt ei lase Venemaa ka sõltumatut meediat oma väiteid kontrollima. Ka Venemaa diskursus rahumeelsest rahuvalvest ja genotsiidist osseedi rahva vastu on ebausaldusväärne.

Niipalju kui me teame, mängib mõlema poole sõjategevus tugevale makrotasandi usalduskultuurile oma riigi sees ja mõlema tugev makrotasandi usaldus on just nimelt nõrga mesotasandi usalduse kompensatsioon. Ei Gruusia ega Vene riigi sees olevad institutsioonid ei toimi ideaalselt. Me võime küll loota ja oletada, et Gruusia jääb oma teele kindlaks. Vene poolele meil suurt lootust ei ole, sest sealsed hinnangud oma riigile ja selle institutsioonidele ei ole usaldusväärsed, kusjuures Vene kodanikud saavad sellest ka ise aru ega ole alati mesotasandil toimuvaga eriti rahul.

Paralleeliks on USA rünnak Iraagile, kus samuti kompenseeriti makrotasandi usalduse abil mesotasandi probleeme. Bush ei olnud eriti tugev liider ja tugev rünnak loodeti tõstvat tema riigisisest autoriteeti, samal ajal kui tema sisepoliitika ei anna üldsegi põhjust kõrgeks autoriteediks. See oli ka siseturule suunatud välispoliitika.

Me teame, et konflikti vallandas Gruusia vägede sisenemine Lõuna-Osseetia territooriumile. Enne seda toimus pidev Lõuna-Osseetia poolne Gruusia positsioonide tulistamine. Ka oli Gruusia president välja kuulutanud ühepoolse vaherahu ega vastanud Osseetia tulele. Kuid ühel hetkel Gruusia kannatus katkes ja nad reageerisid ebaproportsionaalselt, mida nad ei oleks pidanud tegema.

Selle terminoloogia järgi võime hinnata, et Gruusia võimude tegevus oli aus viga. Nad üritasid, tegid ühepoolse vaherahu, aga see tegi olukorra halvemaks ja siis nad tegid midagi, mida ei oleks pidanud tegema, ehk tungisid sõjaliselt sisse ja tsiviilisikuid sai surma.

Samal ajal on see diskursus, mida Venemaa esitab oma aktsioonide kirjeldamiseks, parimal juhul bluff. T‰et‰eenia sündmuste valguses ei ole tekkinud tunnet, et Kremli ringkondades armastataks palavalt iseseisvusele pürgivaid väikerahvaid. Jutt, et on olemas mingi osseedi vabadusliikumine, mis seisab Gruusia imperialismi vastu, on pehmelt öeldes absurdne, seda enam, et teadaolevat on nende liikumiste juhtide hulgas piisavalt palju Vene eriteenistuste ohvitsere. Venemaa sõnadega võiks kirjeldada ehk t‰et‰eenide võitlusi, mitte aga nende kahe separatistliku piirkonna ideoloogiat. Vene bluff toimub selle usaldussituatsiooni raames, kus Vene võimudel on koduväljakul tugev makrotasandi usaldus.

Hämmastavalt on Eestis elavad Vene inforuumis olejad selle blufidiskursuse omaks võtnud ja Venemaa rünnakuid toetanud. See vaieldamatult halvendab Eestis elavate venelaste olukorda, sest makro-tasandi usaldamatus kandub üle mikrotasandile, ehk siis Eestis elavate venelaste kohta võidakse ka oletada, et kui nad toetavad Venemaa aktsioone Gruusias, siis kui samalaadse blufiga rünnataks Eestit, võiksid nad ka seda rünnakut toetada. See suurendab usaldamatust võib-olla isegi rohkem kui pronkssõduri aegne konflikt.

Mis puutub lääne osasse selles usaldussituatsioonis, siis tuleks üks nimi häbitahvlile raiuda – Schröder. Tema Venemaad toetavad avaldused on nimelt põhjustanud palju laiemaid usaldusprobleeme kui lihtsalt ühe eraisiku vastu. Nimelt oleme me ju arvamusel, et demokraatia soodustab mesotsasandi usalduskultuuri, mis on praegu Lääne-Euroopas olemas ja lääneeurooplased usuvad, et nende valitsus ja selle nõuandjad on informeeritud ja teevad tarku otsuseid. Schröder on seda situatsiooni kuritarvitanud ja tasakaalu rikkunud.

Teatavasti on ta Vene võimuorganitega läbi põimunud institutsiooni palgal ja kui ta nüüd teeb avaldusi, mis Vene sõjategevust toetavad või vähemalt kutsuvad üles seda mitte hukka mõistma, jätab see mulje, et lääne riigimehed on ostetavad ja räägivad rohke raha eest seda, mida keegi teine soovib. Hiljuti oli kuulda Paavo Lipponeni siirdumisest Vene palgale. Kui tulevikus peaks keegi sellises ambivalentses situatsioonis ausalt tegema avalduse, mis kutsub mõnda Venemaa sammu mitte hukka mõistma, siis Schröderi sündroom on tekitanud olukorra, kus me ei usaldaks ka seda inimest. Arvame, et äkki ta on sala-Schröder ja saab Venemaalt palka ning teeb avaldusi, sest on ostetav. See muudab tegelikult võimatuks või väga raskeks ausa debati Vene teemadel väljaspool Vene usaldussituatsiooni sfääri. Tegelikult on sellest, kui muu maailma ja Venemaa suhted muutuvad ühemõtteliseks ja ühekanaliseks, pikas perspektiivis suur kahju ka Vene demokraatia arengule. See tähendab, et kui keegi soovib Venemaad kritiseerida, kuid mitte jäiga liini kohaselt, ei saa ta seda teha, sest vahepealsed positsioonid on kadunud ja kompromiteeritud ning muutunud ostetavateks ja manipuleeritavateks.

Lindilt maha kirjutanud Liisa Past

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare