Venemaa identiteeti dekonstrueerimas
Kes ei teaks seda Juhan Viidingu luuletust: „Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe.” Tallinna Kunstihoone galeriis avatud näitusel „Venemaa – Rossia” analüüsivad kuus Läänemere riikidest pärit kunstnikku, millised on nende mälestused kunagisest N Liidust ja mida nad arvavad praegusest Venemaast.
Suure impeeriumi lagunemine paiskas vene kunstnikke laiali üle maailma. Andrei Filippov ja Igor Ganikovski alustasid oma kunstnikuteed Moskvas. Esimene neist jäi Moskvasse, teine elab alates 1993. aastast Saksamaal Kölni lähedal. Tatjana Bergelt on pärit Ida-Berliinist ja tema ema on venelanna. Praegu elab ta hoopis Helsingis. Meie kunstnik Tatjana Muravskaja on sündinud Tallinnas ukraina perekonnas, kodus suheldi vene keeles. Noh, Leonhard Lapin on eesti kunstnik, kuid ka setu juurtega ja vaimustunud vene avangardist. Teine kuraator, soomlane Kimmo Sarje on nii kuraator kui ka kunstnik. Teda on huvitanud sotsialistlik realism, vene kontseptualism ja üldse kõik see, mis toimub Venemaal.
Lapin eksponeerib oma installatsiooni „Putin – Rasputin”. Ei tea, kas venelaste jaoks on poliitiliselt korrektne Putini kokkupanemine Stalini, Lenini ja muude diktaatorite ning lõpuks ka Arnold Rüütliga. Putin on keskne tegelane ka Kimmo Sarje kollaažidel „Vene maastikud”. Sinna on lisatud N Liidu tuntud tegelasi eesotsas Gorbatšoviga. Sarje kompositsioon „Moskva samsara” mõjub vene ruletina.
Kahe peaga kotkas ja kirsad
On muidki Venemaale iseloomulikke märke – kahe peaga vapikotkad, kirsad, subjektiivsed kaardid, mängukraana, mis kangutab Lenini kuju, mõtisklusi vene-juudi kultuurist jms. Kahju, et meie võimalused ei luba teha suuremat rahvusvahelist näitust, teema on ju hea ja neid vene kunstnikke nii kodu- kui ka välismaal palju, keda huvitab nii enda kui ka kogu Venemaa identiteet. Praegusel näitusel on vanade aegade nostalgiat, kriitilist irooniat tänapäeva Venemaa aadressil ning vene identiteedi dekonstrueerimist.
„Venemaa — Rossia”
Tallinna Kunstihoone galeriis
25. oktoobrini
