Ve­ne­maa mä­le­tab, et Ur­mas Ott oli 1988. aas­tal NSV Lii­du aja­kir­ja­ni­ke lii­du pree­mia lau­reaat, kuid sa­mal ajal mä­le­ta­tak­se ka se­da, et te­ma teh­tud te­lein­terv­juud olid omas ajas en­ne­kuul­ma­tult ava­meel­sed. Te­da mä­le­ta­tak­se Nõuko­gu­de süstee­mi lam­mu­ta­ja­na.

Pe­ter­bu­ri äri­leht Dp.ru rõhu­tab, et Urmas Ot­ti mä­le­ta­tak­se ajast, kui too­kord­ne Kesk­te­le­vi­sioon kan­dis ala­tes 1987. aas­tast üle te­ma saa­teid sar­jast “Te­le­tut­vu­s”.

“Ta oli niivõrd eba­ta­va­li­ne ega sar­na­ne­nud üld­se Nõuko­gu­de te­lep­rog­ram­mi­de amet­li­ke rää­ki­va­te pea­de­ga, ta oli mit­te­ko­ha­lik ja uus ning ahel­das mo­men­taan­selt te­le­ri­te et­te peaae­gu ko­gu Nõuko­gu­de Lii­du ela­nik­kon­na, eri­ti suu­re­ma­tes lin­na­des.”

Ur­mas Ott, kes on tei­nud tu­ge­vaid in­terv­juu­sid, ei ar­mas­ta ise in­terv­juu­sid an­da, jä­rel­das aja­leht Iz­ves­ti­ja mõne aas­ta eest, kui nen­de kor­res­pon­dent ta üles ot­sis. “Süüdis­ta­sin kaua ae­ga aja­kir­ja­nik­ke, et olen rää­ki­nud üht, kuid ne­mad kir­ju­ta­vad teist. Kuid siis sain aru, et mi­nu keh­va ve­ne kee­le tõttu ei pruu­gi ini­me­ne liht­salt aru saa­da, mi­da ma rää­gin.”

Mee­nu­ta­tak­se üht Ve­ne­maal 1991. aas­tal Oti­ga teh­tud in­terv­juud. “Mil­li­ne “Te­le­tut­vu­s” oli tei­le kõige ras­kem?” – “Jev­ge­ni Jevs­tig­ne­je­vi­ga. Mi­nu jaoks oli see oo­ta­ma­tu­si täis. Kõik tea­vad Jevs­tig­ne­je­vit kui näit­le­jat, kes ala­ti män­gib emot­sio­naal­seid ini­me­si. Kuid vä­he­sed tea­vad, et erae­lus on Jevs­tig­ne­jev hoo­pis tei­ne ini­me­ne. Sel­le saa­te eest oleks mul­le pi­da­nud and­ma Nõuko­gu­de Lii­du kan­ge­la­se aumär­gi.”

Ott on 1990. aas­ta­te al­gu­ses Ve­ne­maa mee­dia­le ava­li­kult ütel­nud se­da­gi, et on egoist. “Sõpru on mul ai­nult üks. Te­ma ni­mi on ... Ur­mas Ott. Ja meie te­ma­ga pea­me la­hen­da­ma oma prob­lee­me koos,” väi­tis ta too­na.

Te­da mä­le­ta­tak­se po­lii­ti­li­selt sõltu­ma­tu isi­ku­na, kes ei kõhel­nud ka kom­mu­nist­li­ku­le par­tei­le sel­ga kee­ra­mast. “O­ma karjää­ri olen ma tei­nud par­tei­pi­le­ti­ta ja KGB pa­gu­ni­te­ta. Olen ise­sei­sev ini­me­ne ega hä­be­ne oma tööd,” on Ott öel­nud jaa­nua­ris 1991.

Va­hest ere­daim kümne­te aval­da­tud tea­de­te seas on Ga­ze­ta.ru rub­rii­gis “Park Kul­turõ” il­mu­nud jä­re­lehüüe “Nõuko­gu­de Lii­du talks­how­ma­n”, mil­les Ot­ti ni­me­ta­tak­se 1980. aas­ta­te tei­se poo­le kuul­sai­maks Nõuko­gu­de aja­kir­ja­ni­kuks. Mee­nu­ta­tak­se ae­ga pä­rast Nõuko­gu­de Lii­du la­gu­ne­mist, kui Ott il­mus põgu­salt ka uue Ve­ne­maa te­le­ka­na­li­tes­se.

Ei saanud sõud

“1990-nda­te lõpus pak­kus Ka­nal Ros­si­ja tal­le võima­lust taas­ta­da “Te­le­tut­vu­se” for­maat, viies sel­le res­to­ra­ni Pra­ha ruu­mi­des­se. Oti sõnul ole­vat saa­te­sar­ja jaoks teh­tud li­gi 50 in­terv­juud, ent ühel het­kel, kui saa­de hak­kas ju­ba vaa­ta­jaid ko­gu­ma, ka­dus see ühtäk­ki te­le­ka­va­dest. Oti­le ei se­le­ta­tud too­kord mi­da­gi. Ju siis ei taht­nud ta so­bi­da tol­leaeg­ses­se te­leä­ris­se ega ko­li­nud ise­gi Mosk­vas­se, vaid len­das ko­ha­le oma arm­sast Tal­lin­nast,” kir­ju­tab “Park Kul­turõ”.

“Kuid ome­ti Ott ei ka­du­nud, vaid il­mus Ees­ti­maa te­leek­raa­ni­le ja te­gi ku­ni vii­ma­se aja­ni saa­det “Hap­py Hou­r”. Li­saks sel­le­le juh­tis ta Raa­dio 4-s venekeelset au­to­ri­ka­va “Sünd­su­se pii­re­s”.

2006. aas­tal il­mus es­ma­kord­selt tea­de Oti ras­kest hai­gu­sest ja te­ma haig­las­se sat­tu­mi­sest. Ve­ne­maa saa­te­ju­hi te­le­fo­nikõ-ne­de­le Ott ei vas­ta­nud ja kee­las ars­ti­del ran­gelt te­ma diag­noo­si tea­ta­mast. Ku­na­gi­se Nõuko­gu­de te­letä­he hai­gu­sest ei õnnes­tu­nud­ki kel­lel­gi sen­sat­sioo­ni saa­da. Lu­ba­du­se­ga seo­tud mee­di­kud ütle­sid vaid, et diag­noos on vä­ga tõsi­ne ja nõuab Ur­ma­selt raud­set ta­het. Mee­dial ei õnnes­tu­nud te­ha te­ma hai­gu­sest sõud.”

Saated Venemaal

Urmas Oti saated

Venemaa televisioonis

“Teletutvus”

KTV,  1987–1993

••  Pälvis NSVL ajakirjanike liidu preemia

“Urmas Ott koos…”

RTR, 1988

“Maailma parimad sõud”

RenTV projekt, 2003

Kommentaare           

Uudistesaade “Vesti” pühendas Urmas Otile pika lõigu, milles said sõna omaaegsed “Teletutvuse” külalised.

Laima Vaikule

laulja

“Tema saate “Teletutvus” kangelaseks saada oli eriline õnn, millest unistasid paljud. Ta võis esitada otsekoheseid küsimusi, mida arutas terve riik ja mis iga teise ajakirjaniku suus oleksid kõlanud matslikult,” meenutas 1986. aastal saates käinud lauljanna Laima Vaikule.

Raimonds Pauls

helilooja

“Ta oli populaarne ja teadis loomulikult, mis on kadedus. Kriitikale reageeris ta niiviisi: “Teate, kuidas selle Ïanriga on? Kui läheb hästi, ütlevad kõik: “Küll teil oli suurepärane vestluskaaslane, tegi ise saate.” Kui saade ei õnnestu, siis kuuled: “Sellistele idiootlikele küsimustele ei olegi võimalik vastata.” Küsimuste esitamisest oli näha, et ta on end ette valmistanud, lugenud varasemaid intervjuusid ja raamatuid, käinud kontsertidel.”

Rodion Štšedrin

helilooja

“Ta oli tõeline meister ja suur inimene, kel oli lai silmaring ja suured teadmised. Ütleksin, et ta oli erakordselt inimlik, vastutulelik, lahke, tähelepanelik, galantne. Mul on äärmiselt kahju, et ta on elust lahkunud. Temata jääb elu kahtlemata tühjemaks. Kaks aastat tagasi sai ta hirmsa diagnoosi. Kui palju jõudu pidi tal olema, et mitte muuta oma harjumusi – töötada viimaseni, jalutada igal hommikul kiirkõnnil 10 kilomeetrit… Ühes viimastest intervjuudest ütles Urmas Ott: “Mul pole mingeid ambitsioone, et minna ajalukku või midagi taolist, sellistest rumalustest ei mõtle ma iial. Kui mu saated on andnud kellelegi meeldivaid hetki, olen rahul.””

Vaata ka:

www.24news.ru/news

www.izbrannoe.ru/48166.html

www.1tv.ru/news/culture

/130512

“Nõukogude Liidu talkshowman”

http://www.gazeta.ru/culture/2008/10/17/a_2858894.shtml

“Urmas Ott kaotas sõbra”

http://www.mk.ru/blogs/MK/2008/10/19/society/376854/

“Urmas Ott: olen sõltumatu inimene ega häbene oma tööd”

http://news.liga.net/news/N0856165.html

“Olen igav ja ebahuvitav inimene”

www.peoples.eu/tv/ott