Vennad Tuulikud 140


Vennad Tuulikud 140
Kaksikvennad Ülo ja Jüri Tuulik saavad esmaspäeval kokku 140-aastaseks.Terje Lepp

Kõik sai alguse paadist. Meil pole õrna aimugi, kes selle uhke leiutise taga on. Igatahes peaks sellele mehele jubedalt tänulik olema. Sest kui paati poleks leiutatud, istuksid vennad Tuulikud siiani Abruka saarel, mängiksid malet, roogiksid räimi ja kirjutaksid teineteisele raamatuid ning keegi ei teaks sellest tuhkagi.

Need sõnad pärinevad kirjanike liidu esimehelt Karl-Martin Sinijärvelt ja said lausutud kolmapäeval, kui kirjanike majas tehti eelsoojendust haruldase suurusega sünnipäeva tähistamiseks.

Ameerikas teatasid omal ajal saja-aastased hallpeadest indiaanipealikud tomahooki viibutades valgele mehele, et kui nende seas pole enam üle saja-aastaseid sõjamehi, siis on see kõik räpaste kommetega kahvanägude süü. Indiaanlastel läkski lõpuks nii kehvasti, et peagi polnud enam noori mehi tulivee mant lahingusse saata.

Aga eestlastel on vedanud. Meie saame esmaspäeval tähistada oma rahvuskaaslaste, vendade Ülo ja Jüri Tuuliku 140. sünnipäeva. Kõlab uhkelt. Isegi kui see arv ongi saavutatud kahe peale kokku, sest vennad võivad juba elu esimestel aastatel läbielatu tõttu julgelt oma vanuse liita.

Juured saartes kinni

Kuigi Tuulikutest vendi seostatakse Abruka saarega, on nad pärit hoopiski ühelt suuremalt, Muhu saarelt.

Abrukale tuli vendade isa õpetajaametit pidama 1936.  aastal. Kui kool 1942. aastal sõja tõttu suleti, suunati isa Sõrve, ja seal jäädi paratamatult sõjale jalgu. Nelja-aastased Jüri ja Ülo tegid läbi sundevakueerimise Saksamaale ja jõudsid alles 1946 tagasi Abrukale, kus isa jäi kooli juhatajaks 1954. aastani.

Ülo Tuulik on kunagi öelnud, et tema laev on ankurdatud Abruka saare külge. Ja hiljem lisanud, et võrdlus on küll tabav ja ilus, ent kirjaniku väide ei tohi olla liiga ilus.

Sellest hoolimata kehtib vendade kohta ideaalselt ütlemine, et inimene on seotud maaga, kuhu on maetud tema lähedased. Abruka surnuaiale on maetud vendade vanemad ja lapsena surnud vend. Jüri Tuulik oskab siiani pea kõigi surnuaiale maetute loo rääkida. Väidetavalt isegi saarele maetud tundmatu sõduri kohta.

Muhedate meestena tuntud vennad arvavad, et võime sõnast rõõmu tunda on nad aga pärinud just Muhust. Samuti huumorimeele, sest saartel on huumor inimese normaalsuse esimeseks tunnuseks. Aga jah, see Muhu. Selle paigaga seob vendi ka üks sootuks teine asi kui vaid asjaolu, et nende isa on seal kunagi elanud.

Jutu järgi pidavat olema nii, et kirjutamisel oli vendadele suureks eeskujuks Juhan Smuul. Omamoodi saigi järg Smuuli käest üle võetud, sest kui Smuul siitilmast lahkus, olid vennaksed 31-aastased ja nende suuremad sammud kirjanduses alles ees.

Ja ega Smuul ilmaasjata mängu tulnud. Ka Tuulikute juured käivad Koguvalt läbi. Juhan Smuuli ema Ruudu ja vendade isa Kaarel nimelt olid õde-venda. Ja kui veel näpuga järge ajada, siis jõuab Tuulikute sugupuu muhulase Jaan Peeglini. Jaanil oli kaks poega, Jaen ja Madis. Ühest juurest tulid Juhan Smuul ja vennad Tuulikud. Teisest juurest Juhan Peegel ja Ivo Linna.

„Pea see meeles,” ütles Vana. „Kes ajalugu ei tunne, on tume kui tuuravars.”

„Külatraagik”, Jüri Tuulik

Niisiis. Kuulsus oli vendadele juba sisse kodeeritud. Aga ei kiirustanud tulemisega. Pealegi tuli enne kirjutamist lugema õppida.

Need poisid lugema ei hakkagi?

Elu Abrukal oli põnev. Nõnda põnev, et koolitarkused tundusid selle kõrval üsna tarbetu ajaviitmisena. Ja kui vennaste õde Salme kavatses neile enne kooli- minekut lugemise selgeks õpetada, siis ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Jüri ja Ülo veetsid parema meelega aega Abruka vanas sadamas. Salme ettevõtmine nurjus esialgu sel määral, et nädal enne kooli algust tunnistas õde isale: „Need poisid vist ei hakkagi lugema.” Vennastel polnud selle teadmise üle just eriti kurb meel ja ega kool neid nii väga tõmmanud kah.

Kui nad lõpuks Abrukalt esimest korda Kuressaarde kooli pidid minema, juhtus selline lugu, et mindi paadiga Saaremaa suunas. Aga nõks enne kohalejõudmist suri paadimootor välja. Vennaksed arutasid veel põnevusega, et ei tea, kas nüüd veetakse neid ikka kuidagi Saaremaale kooli ära või aerutatakse Abrukale tagasi. Aerutati tagasi. See oli suur rõõm.

Loe veel

Lõpuks tuli koolitee siiski ette võtta, mindi ülikooligi. Ainult sellest on vennastel tagantjärele närb meel, et vaatamata pere ponnistustele ükski muusikariist neile siiski külge ei hakanud. Aga ega elus kõike ka saa.

„Ma tahaksin teile tagumikku näidata.”

„Mees!”

„Jah?”

„Ärge unustage, kus te viibite. Kui me teie sõnad kirja paneme, läheb asi tõsiseks.”

„Sellepärast ma tahangi teitle oma tagumikku näidata, et asi tösine on.”

/---/

Ei lasknud vöimu esindajad omale tagumikku näidata. Ütlesid, et Saaremaa miilitsal on muudki vaadata, kui Abruka mehe tagumikku.

„Selleks jöudu ja edu, kas ma vöin kodusse tagasi minna?”

„Enne kümmet päeva ei lähe te kuskile,” öeldi mulle mahesti.

„Külatraagik”, Jüri Tuulik

Siis hakkas kirjandus. Jüril sai see alguse nii. Üliõpilasena tellis ta Tartu raudteejaama postkontoris kodustele ajalehte Edasi. Kui noor postitöötaja kirjutanud kviitungile aadressiks Kingissepa linn, Abruka saar, tunnistanud ta siiralt, et Saar on Eestis väga levinud perekonnanimi, aga eesnime Abruka pole ta siiani veel kuulnud. Siis käis kõmakas!

Ülo teatas vennale, et nüüd tuleb Abruka nimi küll nii kuulsaks kirjutada, et keegi enam nõnda ei ütleks. Pole kuulda olnud, et oleks öeldud ka.

Ülo kirjutamine sai alguse varem. Ajaleht Kommunismiehitaja kuulutas välja lausa ülesaarelise novellivõistluse. Nii valmis koolipoiss Ülo Tuuliku novell „Meri”. Ja nii tuli ka esimene auhind. Kool oli uhke. Ülo Tuulik ikka natuke ka.

Muuseas – Ülo jutu luges läbi Juhan Smuul, vennakeste sugulane Muhu saarelt, ja saatis Ülole julgustavat tagasisidet. Toonase Eesti NSV ülemnõukogu liikme Smuuli kiri sisaldas muu hulgas märkusi: naiivne, mitteusutav, nõrk, väga vilets, see ei kõlba mitte kuskile.

Seejärel tuli ülikooliaeg ja Ülo jättis kirjutamise mõneks ajaks soiku.

Suitsev kaheraudne saarelt

Kuivastu maantee on väärt maantee. Ja elamine mölemal pool teed on lahke ning uhke. Iga kord, kui niiviisi läbi Saaremaa söidan, poeb härdus hinge möttest, et selline suur ning väärikas maa on olemas otse Abruka külje all. Ma vötan veel ühe lonksu.

„Kojusõit”, Jüri Tuulik

Suur algus oli 1973. aasta talvel, kui mõlemale vennale tuli vaim peale. Suur vaim. Sõideti koju Abrukale. Jüri kirjutas kolme nädalaga valmis „Meretaguse asja”, samal ajal vuhkis Ülo kõrvaltoas kirjutada romaani „Sõja jalus”. Vahepeal püüti kala. Kättesaadud haugidest tegi ema suppi, mis üheskoos nahka pisteti.

Ülo kirjutatud „Sõja jalus” jäi omal ajal tsensoritele silma ja pidi nende kääride all üksjagu kannatama. Just nüüd, õige pisut päevi enne vendade sünnipäeva, ilmus see raamat uues trükis ja seekord juba ilma kärbeteta, aga varustatud kirjandusteadlase Jaan Unduski põhjaliku kokkuvõttega Ülo Tuuliku loomingust. Kirjanik ise on Unduski kokkuvõtte kohta maininud, et tegemist olevat päris hea äratabamisega, mis vennike ta selline on.

Enne 1973. aasta ettevõtmist olid vennad tegutsenud ajakirjanikena, aga see polnud nagu ikka see. Kumbki ei tundnud end omas elemendis. Raamatutega oli juba sootuks teine lugu. Enne Abrukat oli Jüri teinud juba katsetuse looga „Aprillipõrsas”.

Põrsalugu võis ju olla katsetus, nagu Jüri on seda tagasihoidlikult nimetanud, ent põrsa kõrval pole ükski elukas mänginud vendade elus suuremat rolli kui räim. Juba Jüri Tuuliku „Räimeraamatus” on öeldud, et kui jutust puudu tuleb, siis tuleb räimest rääkida. Ja räimest kirjutas ka Jüri ühe loo juba ülikooliajal. Räim ja Jüri said auhinna. Pärast seda on Jüril olnud veel ligi pool sajandit aega räime üle mõelda. Mitte väga ammu said need mõtted kokku võetud raamatus „Räim, pisikene kena kala”.

Ülo on öelnud, et räim tekitab nostalgiat ja kodutunnet. Räim aitas pärast sõda Abruka saarel ellu jääda. Sellised lood on Tuulikutel räimega. Aga teineteisega? Abruka muusemis on üleval vennaste iseloomustus teineteise kohta.

Ülo ütleb, et Jüri looming olevat kui asjatundmatult kääritatud Saaremaa õlu. „Seda on kerge ja mahe pruukida, aga jääb pitkasti pähe kinni.”

Jüri aga ütleb Ülo kohta: „Pool tundi vanema vennana on tal suuremaid eeldusi filosoofilisteks mõtisklusteks ja esseeloomeks, ometi on Ülo tugevaim külg huumor.”

Üldisem käsitlus kipub minema seda rada, et Ülo on rohkem dokumenteerija ja esseevormi austaja, Jüri pigem olukordade väljamõtleja.

Ülo on enda kohta öelnud, et temal algab töö alles pärast esimest mustandit, Jüril aga selliseid asju polegi. Kogu looming tuleb elust enesest.

Jaan Unduski sõnul on just tsensorite hammaste vahele jäänud „Sõja jalus” loonud pildi Ülost kui traagikust, kellele vastandub paadunud humoristist vend Jüri. Ometi on tegemist paraja eksitusega, märgib Undusk, sest hulk Ülo loomingut on humoorika alatooniga ja Jüri üks väljapaistvamaid teoseid on hoopis traagiline romaan „Vares”.

/---/Ausalt öeldes sai mul söukse nalja peale hing täis, sest ma olin lapsest saati surmkindel, et ainult siis töngub angerjas endale konksu kurku, kui hännise peale on kolm korda korralikult sülitatud /---/

„Kojusõit”, Jüri Tuulik

Vennad nagu raamatust

Kaksikutest vendadega on seotud nõnda palju lugusid, koomilisi vahejuhtumeid ja südamlikke seiku, et samahästi võiksid nad ka ise mõne jutustuse peategelased olla.

Kõigepealt lähedusest. Tõlkija ja kriitik Aksel Tamm on Ülo Tuulikuga läbi sõitnud paraja portsu kilomeetreid. Kolmapäeva õhtusel koosviibimisel meenutas ta nähtust, mis teda noorena imestama pani, ent vanemana lausa kadedaks tegi. See on vendade kiindumus teineteisesse.

Tuuliku-vendade tundjate jaoks pole nende iganädalased maratontelefonikõned suunal Tallinn-Kuressaare või Kuressaare-Tallinn ilmselt sugugi üllatavad. Nendes kõnedes arutatakse läbi kõik maailma asjad, aga eeskätt just kohalikud asjad ja kirjatükid, millega parasjagu ametis ollakse.

Ent säärane teadetevahetus ei ole vaid moodsa mobiiltelefoni ajastu nähtus. Kui Tamm ja Ülo Tuulik Tallinnast Tartu sõitsid, ei lipanud Ülo kohale jõudes esimese asjana mitte WC-sse, vaid otsis kiiruga üles telefoniautomaadi, kõlistas sinna mündi ja teatas: „Tere, Jüri! Jõudsin kohale, kõik on hästi, ilm on ilus, räägin hiljem pikemalt.”

Seda et vennaste suhted on ka muidu tasakaalus, tõendab juba legendiks saanud lugu, kuidas vennad end võõrastele tutvustavad. Ülo nimelt tavatseb öelda: „Jüri on noorem ja andekam, mina olen vanem ja targem.” Öeldu viitab sellele, et Ülo on sündinud vennast pool tundi varem. Aga seda asjaolu saab vajaduse korral ka muul puhul kasutada.

Raamatulikud lood on needki, kuidas ülikooli ajal täiesti ühte nägu vennad teineteise eest eksameid tegid. Nii tegi Jüri kord tervise pärast koolist eemal olnud Ülo eest poliitökonoomia eksamit. Ise oli ta selle varem sooritanud viiele. Aga sama piletit Ülona vastates sai nelja. Olevat liiga vähe loengutest osa võtnud. Ka arstlikus komisjonis on Jüri korra vanema venna eest käinud. Et too saaks loa Atlandi ookeanil sõitvale laevale minna.

Jüri ja Ülo Tuulika Abruka suurmeistrid. See lause võib valesti mõistes kõlada liiga suureliselt. Tegelikult ei kõla midagi. Pigem on see liiga tagasihoidlikult öeldud.

„Male on inimkonna vaimseid püsiväärtusi,” ütles kord Ülo Tuulik. Ja paistab, et nii on vennad sellesse mängu ka suhtunud.

Ülo on hasartne maletaja ja koguni üks mitme rahvusvahelise maleturniiri eestvedaja. Ehk pisut vähem teada on fakt, et ka Jüri on kirglik maletaja. Kõik sai alguse isast, kes õpetas Abrukale tulles kalurid bridži mängima. Samas kambas hakati mängima ka malet. Kui vennad töötasid hiljem juba ajalehetoimetustest, läks puhta põrgu lahti. Malelahingud olid toona populaarsed niikuinii.

Ülo on hiljem öelnud, et tema suur huvi malet mängiva inimese vastu pärineb maletajalt ja maleajaloolaselt Valter Heuerilt. Seesama huvi on tal hiljem aidanud Eestisse vedada omaaegseid malehiiglasi. Ja muidugi Paul Kerese isik, kelle mälestuse hoidmine on Ülole tähtis.

Kui 2006. aastal möödus 90 aastat Paul Kerese sünnist, toimus Eestis Kerese-kollokvium. Sellest võttis osa tervelt 20 omaaegset suurmeistrit. Isegi Spasski oli kohal. Võhikule võiks võrdluseks öelda, et see on sama kõva sõna, kui et Carl Lewis otsustaks osa võtta mõnest Eesti kergejõustikuüritusest või Diego Maradona tuleks meie vutimeestele õpetama, kuidas mängus jumala kätt ära tunda.

Male on üks tõe otsimise ja tõeni jõudmise vorme, on Ülo veel öelnud. Sama palju on male mõtlemise distsiplineerimine ja sellena on ta mõnel maal koguni kooliprogrammis. Meil küll mitte, aga meil on see-eest maletaja pilt rahatähel.

Ükskõik kus vennad omavahel kokku saavad, malet mängivad nad omavahel kindlasti. Tulemus on vaatamata vastase heale tundmisele siiski alati ettearvamatu. Mängud võtavad sageli sellise hoo, et noorem vend on vanemat vahel nokkinud, justkui oleks tollel malemängu süvenemise tõttu mõnigi raamat kirjutamata jäänud.

Täpselt kümme aastat tagasi, kui vennastel sai täis 120 eluaastat, kirjutas sõber ja kaasmaletaja Toomas Kall:

„Jürikese tähelepanu on kontsentreeritum. Tema pilk koondub enamasti malelaua tsentrisse, kuhu ehitab esimese kümne-viieteiskümne käiguga ligipääsmatu kindluse. Jürikest ei häiri, et niiviisi mängib ta ka ennast kinni, ning et edaspidi mänguruumi saada, tuleb teha vigu. Üülu vaade on avaram, ta näeb korraga tervet lauda.

Samas ei ole Üülu nii keskendumisvõimeline. Tema rahutu pilk sähvib vastast eksitades sinna-tänna, kuni maandub mõnda malelaua nurka. Sinna ta siis ohverdab ja seal toimuvast moodustubki tihti Üülu vastaste õudusunenägude sisu. Autor ise nimetab seda košmaari tagasihoidlikult „nurga lahendamiseks”.

Kaotustele – aga tänastel juubilaridel, kes vastaseid eriti ei vali, juhtub ka neid – reageerivad vennad erinevalt. Üülu ei näita oma kibedat pettumust välja. Tema näos peegeldub sel hetkel sügav rahulolu: meister eksperimenteeris, sai negatiivse tulemuse, kuid ikkagi tulemuse! Jürikesel on õnneks säilinud ka oskus imestada. Kuidas siis nii?! – seis läks ju iga käiguga järjest paremaks, ja säh sulle!

Nii ei olegi Jürikese loomingulisest biograafiast tänaseni teada ainsatki (!) partiid, kus tal poleks olnud mingil hetkel palju parem seis. Seevastu võitu (või ütleme täna – võite) võtavad vennad vastu ühtemoodi – kui midagi täiesti teenitut ja endastmõistetavat.”

„Mes sa ometi hüppad, Malli?”

„Keskid on kerstus.”

„Malli, kos sa seda vötad?”

„Kas te pole kuuld? Söuke imelik hääl käis. Justkui oleks keskid peeretand.”

/---/ Kus sa mujal selliseid mehi näed, kes isegi kirstus peeru lasevad. Ainult meil Abrukas. Äh… Eks see tuli ülekoormusest. Ikkagi mitu ööd magamata, viina pruugitud ja pingsat vaimset elu elatud.

„Kojusõit”, Jüri Tuulik

Vahemaandumisteta edasi

Aasta eest küsis Mati Talvik ETV „Tähelaevas”, kui kaua vendadel veel jätkub jaksu nii toimekad olla. Ülo mõtles küsimuse üle natuke aega ja jutustas loo. Kuulus dirigent Herbert von Karajan olevat vanas eas tahtnud endast nooremale abikaasale tõestada, et temaski on veel särtsu uusi asju teha. Karajan mõelnud, et seda peaks tõestama millegi õige keerulisega. Karajani jaoks olnud need õige keerulised asjad vene keele või väikelennuki juhtimise selgeks õppimine. Vene keel osutunud kahest võimalusest keerulisemaks ja nii langenud valik lennukijuhtimisele.

Vene keelt vennad Tuulikud juba valdavad. Ja piloodiks pole justkui põhjust hakata. Eks mõlemad vennad ole elu jooksul juba üksjagu lennanud ka. Ükskõik, kas mõista otse või kaude. Ülo jõudis saates mõtteni, et ehk peaks ära õppima hoopis pehme ja sujuva maandumise. Ning nagu sünkroonis liikuvatele kaksikutest vendadele kohane, täiendas Jüri teda: „Maandumisele on veel vara mõelda. Iga uue oopusega tuleb uus hoovõtt. Ja seni on veel jaksu lendu tõusta küll.” Sama paistis vendade muhedatelt nägudelt ka kolmapäeva õhtul.

Nüüd juba manalamees Juhan Peegel märkis vendade Tuulikute eelmise ümmarguse sünnipäeva puhul, et Tuulikud pole mingid lihtsalt kirjanduslikud nokitsejad. Nende lugudel on filosoofiline taust, ausus ja avarus. Juhan Peegel lõpetas toona õnnitluse sõnadega: „Normaalsed inimesed, saavad naljast aru. Väga oluline omadus! /---/ Viimastel aegadel pole nad küll suurt kirjutanud, aga ega liigne rabelemine ka head too. Vahel tuleb aeg maha võtta ja mediteerida. /---/”

Peegli kümme aastat tagasi öeldud sõnadele on raske ka praegu midagi enamat lisada. Ülo ja Jüri Tuulik tähistavad 140. sünnipäeva esmaspäeval.

/---/ Teen suumulgu viisakalt lahti ning kirstukaant ettevaatlikult kergitades ütlen rahuliku ja elutarga häälega: „Aga mina olen siin sees. Tere, kallis naine, ning tere, kallis Abruka rahvas!” Mis järgnema peab, see järgneb. /---/

„Kojusõit”, Jüri Tuulik

Kes nad on?

Ülo ja Jüri Tuulik

Sündinud 22. veebruaril 1940

Ülo on vanem, Jüri noorem

Haridus:

•• 1947–1952 Abruka algkool

•• 1952–1958 Kuressaare 1. keskkool

•• 1958–1963 Tartu ülikooli ajaloo-keeleteaduskond

Töö:

Jüri – ajakirjanik

•• 1969. aastast vabakutseline kirjanik

Ülo – ajakirjanik

•• 1976–1981 kirjanike liidu juhatuses, välissuhete sekretär

•• 1986–1992 vabakutseline kirjanik

Jüri Tuuliku looming:

•• Proosakogud „Tund enne väljasõitu”

•• 1966, „Vana loss. Abruka lood”

•• 1972, „Meretagune asi”

•• 1976, „Külatraagik”

•• 1980 ja „Mehed ja koerad”

•• 1985, „Haab”

•• 1989. Romaan „Vares”

•• 1979, draamatekstid „Pulmad Abruka moodi”

•• 1979, „Hirvesarvetuba”

•• 1983. Alates 1970 lavastatud Eesti Raadios 27 kuuldemängu, näidendeid teatrites ja televisioonis.

Ülo Tuuliku looming:

•• Päevik „Aafrika kuum meri” 1965, valimik novelle ja laaste „Vihm Gibraltaris”

•• 1972, dokumentaalromaan „Sõja jalus”

•• 1974, lühipalade kogu „Atlandi kirjad”

•• 1979, publitsistikakogu „Kuidas kuulata tormi”

•• 1980, reisiessee „Kõrge taevas” 1984, raamatuna 1985.

•• Hiljem avaldanud publitsistikat ja reisikirju. Vendade ühine proosakogu „Mere ja taeva vahel”, 1990.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare