Veri, surm ja pisarad
“Kuid, muidugi, veriselt minema kihutatud. Käivad jutud – raudteejaam olla veel bandiitide käes, kuid pole kindlasti teada . Olla miskisugune politsei salk seda puhastama saadetud – tagajärg on aga teadmata.
Raudteejaam on linna elusoon. Siitkaudu võib saada toetust, siitkaudu võivad saada ka kurjategijad põgenema. Jaam ei tohi kauaks bandiitide kätte jääda! Pole aega mõtlemiseks – on tarvis tegutseda – kiirelt, otsustavalt.
Mõne minuti jooksul on käes püssid. Kolonel-leitnant Rossländer tuleb minu juurde üteldes – temal olla ülesandeks väljasoleva rühma sõduritega Balti jaam kurjategijatest puhastada – kas ei sooviks ka mina kaasa tulla? – Olen nõus. Läheme sammu 50 jaamast peatub salk – seab end võitlusvalmis. Ei saanud salk veel liikuda edasi, kui tema juht, otsekohene ja kärsitu, nagu ta ikka oli, tormas salga ees jaama peale pauk ja mina ei näinud teda enam siis püsside ragin, rünnak ja jaam on meie Kurjategijad on põgenenud. Ainuke nende suurem saavutus on likvideeritud.”
Nii kirjeldas 1925. aasta 1. detsembri “Päevalehes” aasta varem toimunut üks Sõjaministeeriumi töötaja, kes sattus ise täiesti ootamatult dramaatiliste sündmuste keerisesse. Tänaseks on kaheksakümne aasta taguse mäletajad kadumas ja noorema põlvkonna jaoks on see muutumas ähmaseks ajalooks. Mis siis ikkagi toimus ja miks peaksime seda meenutama?
300 riigipöörajat
1924. aasta 1. detsembril, esmaspäeva varahommikul kella viie paiku alustasid kommunistidest mässajad Jaan Anvelti juhtimisel Eestis relvastatud riigipöördekatset. Riigipöörajate arv ei olnud suur, neid oli alla kolmesaja. Küll aga olid suured nende plaanid: moodustanud kuni paarikümnemehelised relvastatud salgad, rünnati sõjaministeeriumi, Toompea lossi, riigivanema maja, Balti jaama, Postimaja, Tondi sõjakooli, Lasnamäe lennuvälja, auto-tankidivisjoni . Mäss pidi Tallinnast edasi kanduma teistesse suurematesse Eesti linnadesse, järgnema pidid sabotaaziaktid ühendusteede läbilõikamiseks. Loodeti, et kogu Eesti töörahvas mässajatega ühineb, et kukutada kodanlus võimult. Riigipöörajad pidid saatma ülestõusnud Eesti töörahva nimel abipalve N Liidule, kelle relvajõudude toel oleks Eesti Vabariigi seaduslik valitsus kukutatud ja riiklike jõustruktuuride vastupanu maha surutud.
Meile tuttav stsenaarium 1940. aastast, mille teostamine 1924. aastal ei õnnestunud. Mässajate salgad kohtasid mitmetel objektidel vastupanu ja löödi taganema. Mõned olulised strateegilised punktid õnnestus neil küll ootamatu rünnakuga vallutada, kuid õige pea löödi riigipöörajad seaduslike jõustruktuuride poolt ka nendest kohtadest kaotusi kandes põgenema. Loodetud “revolutsiooniline situatsioon” ja töörahva ühinemine mässulistega osutus vaid mässu juhtide punaseks soovunelmaks. Nii suudeti relvastatud riigipöördekatse Tallinnas likvideerida vaid mõne tunniga ja seltsimehed teistes linnades ei jõudnud ega julgenud seetõttu üritadagi mässulisi aktsioone. Samuti ei jõutud abipalveid teele läkitada idapiiri taha, kus tegelikult toimus putsi ettevalmistamine ja juhtimine.
Rikuti rahulepingut
Nõukogude ametlikud allikad nimetasid 1. detsembri mässukatset küll “kangelasliku eesti proletariaadi relvastatud ülestõusuks”, kuid arhiividokumendid tõendavad, et putsi ettevalmistamisest ja juhtimisest võtsid osa N Liidu riigi- ja kompartei tegelased, kaadrisõjaväelased ning Venemaal asunud Eestimaa Kommunistliku Partei ja Kommunistliku Internatsionaali (Kominterni) Täitevkomitee liikmed. Sellega rikuti kõige otsesemalt alles mõned aastad varem Tartus sõlmitud rahulepingut Eesti ja Venemaa vahel, kus on sõna-sõnalt öeldud: “Mõlemad lepinguosalised kohustuvad oma territooriumil mitte mingisuguste organisatsioonide ega rühmade moodustamist ega viibimist lubama, kes teise lepinguosalise kogu või osa territooriumi valitsuseks olla pretendeerivad, samuti ka mitte lubama nende organisatsioonide ja rühmade esituste ega ametlikkude isikute viibimist, kelle eesmärgiks on teise lepinguosalise Valitsuse kukutamine.” (Rahuleping Eesti ja Venemaa vahel, artikkel VII, punkt 5).
Tegelikkuses loodeti punasel Venemaal sel ajal ikka veel maailmarevolutsiooni puhkemist ja püüti sellele igal võimalikul viisil kaasa aidata. Varasematel aastatel olid samalaadsed, kommunistide poolt Moskva juhtimisel teostatud relvastatud riigipöördekatsed toimunud Saksamaal, Poolas, Bulgaarias ja Rumeenias. Need olid aga ebaõnnestunud ja nüüd loodeti saavutada eesmärk vähemalt väikeses naaberriigis Eestis. Putsistide vähimagi edu korral oleks idapiiri taga kohe reageeritud nende abipalvele. Õnneks suudeti mässukatse mõne tunni jooksul maha suruda enne veel, kui mässulised oleksid end suutnud kusagil kindlustada ja abipalve teele läkitada.
Nii võib öelda, et 1924. aasta 1. detsembri mässukatse oli hoiatavaks eelmänguks 1940. aasta sündmustele.
Tondi sõjakooli langenud kadetid
Tondi kadettide kooli pidasid mässajad üheks tähtsamaks rünnakuobjektiks ja koondasid selle vastu üle poolesaja ründaja. Hommikul kella poole kuue paiku alanud rünnak tundus esialgu kulgevat edukalt: akendest pilluti sisse käsigranaate ja plahvatustest tekkinud segadust kasutades joosti kasarmusse, lasti maha korrapidaja ja avati tuli voodist väljakargavatele kadettidele. Teise korruse korrapidaja käitus aga väga külmavereliselt ja korraldas vastupanu, mis üllatas ründajaid nii, et need ümber pöörasid ja rüsinal kasarmust välja jooksid. Seejärel korraldasid kadetid ohvitseride juhatusel mässajate jälitamise, 8 neist vangistati, üks langes ja üks sai haavata. Kadettidest said surma neli: Aleksander Tomberg, August Udras, Aleksander Teder ja Arnold Allebras. Kaks kadetti said raskelt ning seitse kadetti ja üks ohvitser kergelt haavata.
Langenud kadettidele pühendatud mälestusmärgile pani sõjaminister Nikolai Reek nurgakivi 1928. aasta 17. mail. Amandus Adamsoni kavandatud tsemendist ja pronksist ausamba avamistseremoonia toimus Tondi kasarmute esisel platsil 16. septembril 1928. Avajaks oli riigivanem Jaan Tõnisson. Vaimuliku talituse pidasid evangeeliumi luteriusu kombe kohaselt piiskop Jakob Kukk ja apostliku õigeusu kombe kohaselt ülempreester Nikolai Päts. Mälestusmärgist sai üks sõjas langenud kangelaste mälestamise paiku, kuhu koguneti vabariigi aastapäeval, võidupühal ja muidugi 1. detsembril.
Enamlased lõhkusid ausamba 1941. aasta veebruaris sammas purustati ja pronkskujud viidi minema. Saksa okupatsiooni ajal, 1942. aastal leiti küll rikutud kujud üles ja Omakaitse algatusel kavatseti mälestusmärgi taastamist, kuid selle taasavamisest ei ole midagi teada.
1. detsembri mässu ohvrid
1924. aasta 1. detsembri mässu ohvrite täpset arvu on raske öelda. Otseselt mässu käigus surma saanud oli üle paarikümne. Nende hulgas oli ohvitsere ja sõdureid, politseinikke, ametnikke ja töölisi, aga ka lihtsalt möödakäijaid. Oli haavata saanuid, kellest mitmed surid hiljem. Teedeminister Karl Kark oli ainuke Vabariigi Valitsuse hukkunud liige.
Karl Kark oli sündinud 22. detsembril 1883. aastal Tartumaal Hellenurme vallas. Ta lõpetas 1901 Tartu reaalkooli ja astus seejärel Peterburi teeinseneride instituuti ja lõpetas selle esimese järgu diplomiga 1911. aastal. Ta töötas mitmel pool Venemaal ja opteerus 1920. aasta septembris Eestisse, kus oli esialgu teedeministeeriumis nõunikuks, seejärel ministri abi ja 1924. aasta 26. märtsil nimetati ministriks.
1924. aasta 1. detsembri hommikul kella poole kuue paiku sõitis ta Balti jaama, kuna oli saanud teate, et mässajad tahtsid Vasula raudteesilda õhku lasta. Ta astus autost välja jaama peasissekäigu ees, kui mässajad tule avasid ja minister mitmest kuulist tabatuna surnuna maha langes. Tema laip viidi Toompea lossi, paigutati Valges saalis kirstu ja toimetati seejärel Kaarli kirikusse, kus 5. detsembril viidi piiskop Kuke ja metropoliit Aleksandri juhtimisel läbi 21 mässuohvri ühine matusetalitus. Karl Karki muldasängitamine toimus Kaarli koguduse vanal surnuaial, kuhu Vabariigi Valitsus püstitas järgmisel aastal mälestusmärgi. Tampere kivimurrust toodud graniidist mälestusmärk valmistati Tallinnas Jürgensi kivitööstuses Laasbergi kavandi järgi ja see kujutab kandilist sammast, millel asub leinariidega urn. Samba esiküljel on Karl Karki pronksreljeef ja tekst “Teedeminister insener Karl Kark sünd. 3. jaanuaril 1883. a. ametikohustuste täitmisel langenud 1. dets. 1924. a.”
Balti jaama peasissepääsu ühele poole seinale asetati mälestusplaat seal 1. detsembril 1924 hukkunud teedeminister Karl Karkile ja teisele poole kolonel-leitnant Herman Rossländerile, kes oli juhtinud Balti jaama vallutamist mässulistelt ja suri päev hiljem lahingus saadud haavadesse. 1. detsembril 1924 hukkunud politseiametnike nimedega tahvel paigutati Tallinna-Harju perfektuuri siseseinale 1928. aastal.
Revolutsiooni ahela üks lüli
1924. aasta 1. detsembri mäss oli üks osa 1920-ndate aastate alguses kommunistide seas levinud plaanist maailmarevolutsiooni vallandamiseks. Taolisi ebaõnnestunud revolutsiooni eksportimise katseid oli varem mitmeid. 1923. aasta septembris püüdis Georgi Dimitrov koos Vassil Kolaroviga kommunistliku mässu abil läbi viia riigipööret Bulgaarias. Sama aasta oktoobris korraldas Ernst Thälmann mässu Saksamaal Hamburgis ja novembril toimus kommunistide eestvedamisel ning Kominterni korraldusel mäss Poolas Krakovis. 1924. aasta septembris toimus kommunistide mahitusel mäss Lõuna-Bessaraabias Tatarbunarõs. Kõik need kommunistlikud mässukatsed õnnestus siiski maha suruda.
Valdur Ohmann
Näitus Riigiarhiivis
Riigiarhiivis Maneei tn 4 on avatud näitus “1. detsember 1924”, kus ajaloohuvilised saavad oma silmaga näha Eestimaa Kommunistliku Partei Venemaal asunud juhtkonna dokumente, mis kajastavad Eestis kaheksakümmend aastat tagasi toimunud relvastatud riigipöördekatse tagamaid nii mässu plaane kui ka selleteemalist kirjavahetust seltsimeeste vahel. Huvitav on lugeda ja võrrelda oma-aegseid detsembrimässu kajastusi Eesti ja N Liidu ajakirjanduses. Viimased stendid kajastavad nii mässajate kui ka mässu maha suruda aidanud silmapaistvamate isikute hilisemat elusaatust. Arhivaaride Margus Lääne, Valdur Ohmanni ja Liivi Uueti koostatud näitus jääb Riigiarhiivis avatuks jaanuari lõpuni.
