Kas tõesti? Polegi sellele tulnud, et niimoodi mõelda – väga huvitav. Küll aga tean, et olen kõigi aegade noorim kunstiline juht. Õnneks on sooline tasakaal laulupidude toimkondades märkimisväärselt paranenud. Veel 50 aastat tagasi oli peo korraldamine eelkõige meeste pärusmaa.

•• Aga nüüd kirjutatakse teie nimi paljude nimekate meeste – Kuno Arengu, Alo Ritsingu, miks mitte ka laulupidude isa Ernesaksa – järele. Kas see teadmine lisab ka pinget?

Ei usu, et see kuidagi halvasti mõjub, pigem teeb olemise lihtsalt eriliseks.  

•• Mille poolest seekordne laulu- ja tantsupidu eriline on?

Kohe alguses oli meil Märt Aguga (tantsupeo kunstiline juht – K. P.) idee tantsijaid ja lauljaid ühendada. Varem on tantsijad teinud oma asja Kalevi staadionil ja lauljad enda oma lauluväljakul. Seda mõtet sai pikka aega vaetud, kaalutud ka näiteks telesilda, kuni lõpuks lõi pähe: miks mitte lauluväljakul koos olla? Sai tehtud vastavad mõõtmised ja selgus, et mahu-me ära küll. Nii räägivad lauljad-tantsijad meie, eestlaste lugu koos ja saavad ka teineteise tegevusest osa.

•• Millest see lugu räägib?

Sellest, et Eestimaal on hea elada. Tänapäeval ei piisa laulukaare alla kokkutulemiseks soovist teada anda, et oleme lõpuks vaba rahvas. Lapsed küsivad seepeale: „So what?” Rõhume hoopis lihtsamatele väärtustele, kodumaa-armastusele. Ilmselt tuleneb see paljuski ka sellest, et oleme Märdiga mõlemad mõnda aega Eestist eemal olnud. Mujal olles hakkad siinsele elule hoopis teistmoodi vaatama.

•• Tavakohaselt on laulupidude avalooks Mihkel Lüdigi „Koit”. Miks mitte tänavu?

Laulupeotuli süttib ikka „Koiduga” – selles mõttes me traditsiooni ei lõhu. Aga tõepoolest, kõige esimesena kõlab lauluväljakul hoopis Siiri Sisaski „Mis maa see on?”. Otsustasime jutustatava loo terviklikkust silmas pidades, et sel on oma algus ja lõpp. Nimelt visatakse reedel lauldes ja tantsides õhku küsimus, mis maa see on, kus me elame, ning pühapäeval, laulupeo lõpuosas saame vastuse: „Põhjamaa, me sünnimaa, tuulte ja tuisuööde maa.”

•• Kas teile tundub, et kipume unustama, kus elame ja kes oleme?

Loomulikult me teame seda, aga mulle tundub, et vahel tuleb maha istuda ja nende küsimuste üle tõsiselt mõtiskleda. Eestlased kipuvad rohkem kui nii mõnedki teised põhjamaa rahvad end ümbritsevat liialt enesestmõistetavana võtma. Samal ajal on need asjad tihti oluline osa meie eksistentsist. Leian, et küsimus, mis maa see on, on selles ajas ja ruumis – aastal 2011 – vägagi põhjendatud. Võiksime hetkeks unustada Euroopa Liidu võlakriisi ja mõelda ainult meile endile.

•• Noorte laulupeo pehmemat repertuaari tavatsetakse põhjendada väitega, et noortepidu on noorte enda nägu. Ma küsiks teistpidi: milline see noor ini-mene on, kes aastal 2011 laulukaare alla tuleb?

Ma arvan, et tal on väga kindel nägemus sellest, mida siin tehakse. Tema jaoks ei teki küsimustki, miks või kellele seda vaja on. Et ta on sündinud vabas Eestis, siis kahtlemata ei taju ta vabaduse maitset sel viisil nagu tema vanemad, aga seda ta tulebki siia tunda saama – rahvuse ühtsust. Seetõttu julgen väita, et laulupeolaps on mõnevõrra eneseteadlikum ja tema silmis on teistmoodi sära.

•• Kas eestikeelse rokkmuusika laulukaare alla toomine on pigem eesmärk või tagajärg?

Nii üht kui ka teist. Me ei saa kogu aeg laulupeo kontekstis, eriti veel noortepeol, sulgeda silmi selle ees, mis tegelikult meie ümber toimub. See võib vanematele meeldida või mitte meeldida, aga ei saa mööda vaadata, et noored kuulavad meeletult palju eri stiili ja võõrkeelset muusikat. Meie ülesanne on näidata, kui palju kvaliteeti nende lemmikžanrist leidub ainuüksi eesti rokivaramus.

Tegelikult polegi esmane, mis stiilis need laulud on, oluline on sisu. Olen tähele pannud, et kui väikestelt lastelt küsida, mis laulu nad proovis laulsid või kes neile seda õpetas, siis nad ei oska vastata. Mida nad aga mäletavad, on laulu sisu. Ja ma usun, et need kolm laulu ja kogu kava üldse kõnetavad tänapäeva noori ning on seetõttu hea valik.

•• Mulle isiklikult tundus, et eelmise noortepeo kulminatsioon oli Tõnis Mäe esitatud „Palve”, mida rahva soovil lauldi kaks korda järjest, kaaslasel käest hoides. Millistest paladest võiksid saada selle laulupeo tipphetked?

Kindlasti needsamad rokibloki lood lähevad elama. Aga ka peo nimilugu „Maa ja ilm”, hoolimata oma keerukusest. Äärmiselt ilus on Raivo ja Kristi Tammiku „Öölaul”. Tegelikult on iga kooriliigi kavas oma pärl ja raske on öelda, milline lugu sel konkreetsel hetkel lauljaid kaare all puudutab. Televiisor näitab tänapäeval küll suurepärast pilti, aga sellegipoolest kutsun kõiki eestlasi üles mäeveerule kaasa laulma. Meie väikene unistus on loo „Laul põhjamaast” ajal luua maailma suurim koor, et ühel hetkel laulaks iga inimene lauluväljakul kaasa.

•• Nädalalõpu ilmaprognoose vaadates jääb mulje, et kõigevägevamaga on kokkulepe sõlmitud.

Jah, on sõlmitud. Iseasi muidugi, kas kinni peab. Eesti Vabariigis on kord selle ilmaga nagu on: tuleb vihma, sajab rahet, siis paistab päike ja on põud. Kõigeks tuleb valmis olla!

Kes ta on?

•• Kooridirigent ja -laulja Veronika Portsmuth, sündinud 27. novembril 1980 Tallinnas, on XI noorte laulupeo kunstiline juht.

•• Portsmuth on õppinud laulmist Georg Otsa nimelises Tallinna muusikakoolis ning Eesti muusika- ja teatriakadeemias, praegu tudeerib sealsamas doktorantuuris Tõnu Kaljuste käe all kooridirigeerimist. Magistrikraadi sai ta dirigent Kuno Arengu õpilasena 2004. aastal. Lisaks on ta end täiendanud Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias.

•• Portsmuth on dirigeerinud kümmet koori. Praegu juhib ta Miina-nimelist naiskoori, Euroopa kultuuripealinna segakoori, Eesti advokatuuri segakoori ja projektipõhiselt Eesti Kontsertkoori.

•• Varem on Portsmuth dirigendina osalenud kahel laulupeol: 2007. aasta noortepeol „Ilmapuu” ja 2009. aasta üldlaulupeol „Üheshingamine”.

•• 2007. aastast kuulub ta Eesti segakooride liidu juhatusse ja 2009. aastast alates on liidu aseesimees.