Videokunstnik Sveta Bogomolova hülgas teaduse

Viiuldaja Tiit Kikase turnee “String Theory” ajal hoolitseb videotausta eest VJ Sveta Bogomolova (26). Tartu kõrgema kunstikooli lõpetanud Sveta on pärit Peterburi intelligentide perest ning olnud koolipõlves tõsine bioloog.

Intervjuu Svetaga toimus meilitsi ning tema kirjaviis on põhiosas muutmata.

— Kuidas sattusid töötama koos Tiit Kikasega?

—  VJ Tencul ja Miisul polnud aega, nii et pakkusid mulle. Vedas. Selles mõttes müstilist lugu polnud. Tiidul valmis esimene sooloplaat ja ta otsis etenduse tegemise võimalusi.

—  Millest lähtud talle visuaale kokku pannes?

—  Praegu jõudsin otsusele, et “tõsisema” muusikaga teen video, mis on pool-valgustus ja mis ei sega muusikat kuulamast. See tähendab emotsionaalseid abstraktseid kujundeid. Samas mulle meeldib orgaanilisus, nii et Tiidu jaoks orgunnin köögilabori, segan, põletan ja pritsin, tekitades abstraktseid äratundmatuid, kuid sooje vorme. Need videod on nagu Tiidu helid, mida ta loop’ib ja kihiti üksteise otsa paneb – täpselt sama teen ma videos. Visualiseerin seda, mida kuulen.

—  Palun räägi pisut oma taustast. Kas tavaline vene perekond magalarajoonist?

—  Oh ei! Ma olen sündinud Peterburis, elasin seal 21. eluaastani. Vanemad elavad mul Peterburis, isa on keemiakandidaat, kes tegi kannapöörde. Jättis keemia maha ja sai maalikunstnikuks. Küllap ta mõjutas mind palju, aga ma ei mäleta, et lapsepõlves väga tahtnuks tõsist kunsti teha –intelligentide lapsel ei olnud muud teed kui teadust teha. Koolis tegelesin tõsiselt bioloogiaga, võitsin ka Moskva ülikooli olümpiaadi, olin tubli botaanik. Ülikooli astudes mõtlesin, et aitab bioloogiast.

Mul ei ole eestlastest sugulasi, aga vanavanemad hakkasid Võsul puhkamas käima, kui mu ema veel väike oli. Nii veetsin ka mina suvesid Eestis. Ülikoolis avanes võimalus eesti keelt õppida, käisin aasta vahetusprogrammiga Tartu ülikoolis ja olin seitsmendas taevas. Ma vist ei pea siin pikalt rääkima, kuidas ma kultuuri sisse sukeldumiseks kuduma õppisin. Siis, kui tulin tagasi ja lõpetasin Peterburi ülikooli üldkeeleteaduse õppetooli. Mõtlesin, et äkki ma ei pea teadust tegema ega tõlkima (mulle öeldi, et mu diplomitöö oli Peterburi ülikooli esimene diplomitöö eesti keelest, aga ma hästi ei usu seda) ja igaks juhuks proovisin midagi muud. Kuna olin paras estofiil, siis proovisin Tartu kõrgemat kunstikooli. Eestis elan tähtajalise elamisloaga, mida pean igal aastal pikendama, kusjuures nüüd, kui kooli lõpetan, on mul ports probleeme sellega. Eestis on mul hea ja mulle ta sobib, kuid ma ei unusta, et ma olen tulnuk, eestlane ma ei ole, Eesti venelane ka mitte.

—  Suhtled vabalt eesti keeles, kuidas see keel sulle suhu jõudis?

—  Ma õppisin kümmet keelt ja eesti keele puhul ei olnud mul eelarvamusi, et “see on seesama keel, mida kõik tahavad, et ma räägiks, aga ma vaatan, kas viitsin”. Eesti keel oli veel üks võõrkeel, mille vastu mul oli tugev lapsepõlvenostalgia – teadsin ainult sõnu “piim”, “jäätis”, “ära tee” ja “auto tuleb” – ja head emotsioonid. Hea loogiline soome-ugri keel, tean öelda, et on palju keerulisemaidki keeli.

Suhtlesin pikalt ainult eestlastega, nüüd olen taas avastanud, et emakeeles rääkida on nii kuldaväärt anne, tahan rohkem vene keelt rääkida. Inimene peab emakeelt rääkima, et õigesti areneda, see on juba neuronlingvistika.

—  Millal avaldus su huvi kunsti vastu ja kuidas jõudsid videokunstini?

—  Nagu ütlesin, vanaisa maalis ja isa maalis, ja pärast hakkas veel rohkem maalima, eriti just suviti Võsul. Kodus kogu aeg meisterdasime plakateid, skulptuure, tegime teatrit, aga see oli kõik nalja pärast, ei võtnud seda tõsiselt. Lapsena olevat ma joonistanud iga päev mitu tundi. Aga kuueaastaselt mind Ermitaazˇi kunstiringi ei võetud! Leningradis oli tavaline, et laps käib filharmoonias oreliabonemendiga ja näeb klassikalist kunsti igal pool. Teismelisena pildistasin palju.

Tõsisemalt hakkasin mõtlema kunsti peale alles siis, kui olin vahetusõpilasena aasta Tartus. Siis hakkasin ülikooli kunstide osakonnas käima. Alguses oli hirmus, aga teisel semestril muutus see põhitegevuseks. Siis võtsin esimesed videotunnid, mida tol ajal andis kunstide osakonnas Raivo Kelomees.

—  Edasi?

—  Tegelikult, eelistan olla mitte VJ, vaid video- või veel parem uue meedia kunstnik. Teen visuaale ka teatrile, teen ka interaktiivsed installatsioone, “lihtsalt” videokunsti. Samas, minu jaoks on väga tähtis ühiskondlik töö, nii et korraldan aktsioone. Teen ka fotot ja graafilist disaini.

Svetlana

Bogomolova (26)

Koolid:

•• Peterburi kool nr 248 (1988–1995)

•• Peterburi Anitškovi lütseum (1995–1998)

•• Peterburi linna pioneeride palee, botaanika uurimislabor (1992–1998)

•• Peterburi riiklik ülikool, filoloogiateaduskond, üldkeeleteaduse kateeder (spetsialist, s.t 5 aastat) (1998–2004)

•• Tartu ülikool, soome-ugri keeleteadus (aasta vahetusõpilasena) (2002–2003)

•• Tartu kõrgem kunstikool, meedia- ja reklaamikunsti osakond (2004–2008)

•• Pariisi École nationale supérieure de création industrielle (ENSCI – Les Ateliers) (2006–2007)

Vaata ka:

•• art.tartu.ee/~sveeta

•• www.youtube.com/sveeta

•• www.myspace.com/neptong

Tänavused tegemised

•• VJ-duo Nep Tong on esinenud Eesti tippmuusikaüritustel nagu Plektrum, Volüümer, HUH ja esineb Protoeclectical (3. mail), jt

•• “Vihmast ja enesest”: visuaalid Põhjamaade tänapäeva heliloojate koorimuusika kontserdile

•• Terve graafika identiteet Kultuurijaamas

•• “Mustana Tartus”, ksenofoobiavastane aktsioon Tartus

•• Esimene (?) venekeelne blogi Eesti kunstist community.livejournal.com/kunst_ee

•• Muusikavideo bändile SKA Faktor “Eurolaul 2008” esinemise jaoks

•• “String Theory”: visuaalid Tiit Kikase solokontsertidele (2007–2008)

•• “Cabarret Derrida” (25. aprillil Tallinnas ja 30. aprillil Tartus) ja selle varasema versiooni “Projekt: Mood-Performance-Tants” (2005–2007) üks organisaatoreid ja videokunstnik

•• “Meie isa, kes sa oled...” video-lavakujundus Margus Kasterpalu lavastusele (esietendus 4. mail Tartus Athena keskuses)