Seni kuulekalt isa tahtmisi täitnud Miina (Helena Merzin) ja Leena (Piret Simson) arenevad näitemängu jooksul selgrooga inimesteks, kes lavastaja sõnul saavad aru, et peale kohustuste on neil ka teatavad õigused. Seega tõotavad kehva nägemisega lombakas Miina ning poolkurt juhmakavõitu Leena isa väljavalitud kosilastele, mammonakummardajatest mulkidele, küll suurt kaasavara, kuid panevad viimaste kannatuse ka tõsiselt proovile.

Kindlat peategelast ei ole

Pealegi on tütardel oma väljavalitud juba olemas, aga nende tühjavõitu tengelpungaga väimehekandidaatide kohta on ka isal oma kõigutamatu arvamuse kujunenud. Edasi tuleb juba kavalus appi võtta, et kõik asjaosalistele positiivselt lõpeks. Eks ühe õnn ole ikka teise õnnetus ja vastupidi.

Andrus Vaariku arvates peaks hea dramaturgia puhul olema raske määratleda, kes on loo peategelane – peaks olema justkui see persoon, kes näidendi jooksul kõige rohkem muutub. Kuid selle lühikese jandi jooksul muutuvad kõik inimesed uskumatult palju. “Mulle on selle loo juures kõige erutavam see, kuidas kahest emasest neandertaallasest saavad Maimu Berg ja Samantha “Seksist ja linnast”,” lisas Vaarik.

Lisaks külalislavastajale teeb Vanemuise “Vigastes pruutides” külalisena kaasa näitleja Raivo E. Tamm.

Vanemuislastest osalevad suvelavastuses veel Riho Kütsar, Janek Joost ja kevadel kõrgema lavakunstikooli lõpetanud Jaak Prints, kes algavast hooajast Vanemuise palgal.

“Vigased pruudid” on välja antud mitmes trükis, seda on mängitud riigi- ja harrastusteatrites, pealinna ja maalavadel, raadio- ning telelavastusena. “Vigaste pruutide” ainetel on valminud Gustav Ernesaksa ooper “Kosilased Mulgimaalt” (1959) ja üks esimesi eesti mängufilme, 1929. aastal Konstantin Märska lavastatud salongifarss.

Sügav lugu inimeseks saamisest

“Poleks uskunud, et see materjal süvenemisel nii sügavaks osutub,” tunnistab lavastaja ja Lipuvere “kõva peaga”

peremehe Mardi osa täitev Andrus Vaarik.

“Materjal muutus aina huvitavamaks, inimlikuks ja arusaadavaks, nii et lavastasin suure rõõmuga. Mängupaigana pakuti Vanemuise poolt välja põllumajandusmuuseumi tõuloomanäituste ja oksjonite areen Ülenurmes. See väga põneva kujuga lava, on põhjendamatult seni teatritegemise poolt kasutuseta jäänud.”

Vaariku arvates on iga hea kirjandusteos paratamatult resonantsis käesoleva ajaga. “Minu jaoks on see ennekõike ikkagi kahe naise arenemise lugu. Despootliku isa käe all kasvanud tütred ei erine esialgu suurt loomadest, kuid peagi avastavad nad, et neil on õigus oma elu ise juhtida,” selgitab Vaarik.

Riina Degtjarenko kunstnikutöö, mille märksõnaks on kõrvitsad, peaks rõhutama talu rikkust ja tööarmastust. “Need kõrvitsad ei mahu enam ammu aitadesse ära, aga rügada tuleb ikka. Teadagi, eestlane puhkab hauas ja sööb oma matustel,” muheleb lavastaja.