Vihastamapanev John Steinbeck – 100
Eriti teravat muljet avaldas mulle nende teel poiss, kes oli kodunt ära jooksnud, sest tahtis naistejuuksuriks saada. Kuid poisi vanemad ei lubanud, arvates, et poissi kannustavad mingid sündsusetud ajendid, mitte siiras pügamishuvi. Siis natuke maad edasi tuli ühel ristmikul välja, et poiss on homo. Uurisin sõnaraamatust ja taipasin, et poisi vanemad vaevlesid ränga eksituse küüsis.
Aga see polnud minu esimene kohtumine John Steinbeckiga. Kõigepealt lõikus ta mu ellu ja unne ”Vihakobaratega”. See oli suurte punaste trükitähtedega kirjutatud paksu raamatu seljale, ja ma mäletan seda raamatut enne magamajäämist palju aega enne, kui lugema õppisin. Sest punaste tähtede kohal ja vahel olid tumedad salapärased figuurid, juba need erutasid. Aga kui ma lugema hakkasin õppima, siis püüdsin neid vertikaalseid tähtigi kõr-gel voodi kohal riiulis õhtuti veerida – kuni tuled surmati. Kuid aru ma ei saanud sellest sõnast aru kuni jäin lühinägelikuks. Viha-koba-mis koba?
Kui lugema õppisin, siis lugesin ikka ennemalt läbi ”Teekonna Charley’ga”. Ja ma mõtlesin, et kui suureks saan ja Nõukogude võimu kukutan (seda mäletan ma absoluutselt täpselt, et ma nii mõtlesin), siis ostan endale ka – õieti lasen septsiaalselt teha (nagu too mees seal raamatus) – sellise kihvti suure auto, kus on vann, köök ja raamaturiiul ja kõik muu, mis üheks normaalseks autoreisiks vajalik. Fantaasiat küttis üles ka see, et ”Naksitrallid” olid mul juba loetud. Steinbeckilt sain teada, et selline asi – selline reis ja auto – on ka tegelikult võimalik. Tegelikult!
Mingil hetkel lugesin ka ”Vihakobaraid”. Kuid ma ei märganud veel, et autor oli see sama muhe mõnus onu, kes koeraga läbi Ameerika vuras.
Ja seda ei olnudki lihtne aduda, sest see oli hoopis teismoodi raamat. Ma ei saanud seda läbi. Mäletan, seal oli juttu sellest, kuidas Ameerikas – USAs, mõtelda! – mingid väga pahad onud tegid kuidagi nii, et väga palju häid ja tublisid inimesi jäid täiesti ilma oma maast ja lastest, sest need surid nälga ja isegi tammepuust kirstu nad ei saanud, sest nad aeti vist lubjaaku. Ühesõnaga see raamat näitas, et Ameerikas on elu kohutavalt kole. Aga see ei saanud ju võimalik olla! Hoopis Nõukogude Liit oli kole! Ja siis ma mõt-lesin, et see mees on mingi kommude kinnimakstud lorasepp, samasugune nagu too, kes ”Ameerika tragöödia” kirjutas. Ma nägin KGB operatsiooni läbi ja muigasin vaid sapiselt, olin siis juba väga teadlik element, ja toppisin ”Vihakobarad” riiulisse tagasi teise kohta, vihastavate raamatute vahele.
Mis on umbes 20 aastat pärast mu esimesi, nii vastuolulisi kokkupuuteid John Steinbeckiga, muutunud?
Samaks on jäänud mõte sõita mingi huvitava riistapuuga läbi üks huvitav kant, aga täna ma eelistan Euroopa Liitu. Esiteks on see lähemal, ja ju on Ameerika Ühendriigid ka mingitel muudel põhjustel mu silmis sära kaotanud. Nüüd usun, et seal võis ka tegelikult olla nagu ”Vihakobarates” või ”Me tusameele talves” seisab.
Aga me sõiduriistas võiks olla lisaks koerale ka üks poiss, noh selline, kellele koerad reisiseltsilistena pakuvad rohkem pinget kui mulle.
Nii et põhimõtteliselt on jäänud kõik samaks. Steinbeck talletas püsiväärtusi.
John Steinbeck 27.02.1902 - 20.12.1968
teoseid eesti keeles
Pärl (1957), Kuu on madalal (1961)
Me tusameele talv (1963; 1982)
Vihakobarad (1964)
Teekond Charlie´ga. Ameerikat otsimas (1964)
Karbiküla (1967)
Kirelõõm (1994)
Tortilla Flati agul (1995, Tortilla kõrgendik, 1961)
Hommiku pool Eedenit (2001)
1962. aastal sai John Steinbeck Nobeli kirjanduspreemia
