Vihurimäe – armastus üle tõugude
Malbe hobune veab kaarikut, millel istub verevaene aadlimees Edgar Linton (Margus Jaanovits). Hareton Earnshaw (Ott Sepp) teeb tööd turjaka tööhobusega, kes veab viljakotte. Aga uhke ratsahobuse seljas ratsutab uljalt Marko Matvere, kelle kehastatud Heatcliff unistab tõusust ühiskondlikul redelil. Peale selle, et Heatcliff saab oma tahtmise ja omandab isandate valdused, ratsutab Matvere tõesti hästi.
Eri tõugu hobuste mäng on “Vihurimäe” lavastuses üks paremini õnnestunud kohti. Ja õige ka – kui mitu hobust mängus, siis tulebki nad läbimõeldult lavale tuua.
Eri tõugu inimeste kujutamisel on “Vihurimäe” lavastuses omad mallid. Tähtis tõug on vihane inglise mees, kes purskab suust sõnu, nagu oleks need kuumad raudpallid. Selliseid tegelaskujusid on kaks – peale Matvere Heatcliffi ka tema poolvend Hindley Earnshaw, keda kehastab Riho Kütsar. Viimati mainitu osatäitmises annab vihasele inglasele oma varjundi joomarlus – tegu on alatasa purjus mõisnikuga, kelle räuskamisel on joodud brändi lalin juures.
On veel kaks mõisapreilit: peategelane Catherine Earnshaw (Helena Merzin) ja Isabella Linton (Helen Rekkor). Mõlemale annab tooni eksalteeritud armastus, mis kuidagi õnnelikku vastuarmastust ei kohta.
Eraldi tuleb märkida Helena Merzini Catherine’i rollitüübile sobivat ideaalset häält või õigemini selle kandvuse puudumist. Et siiski mõjule pääseda, tuli näitlejannal käiku lasta resonaatorid. Kõik see kokku mõjus kaugel loomulikust kõnest, nii et karakteri eksalteeritus omandas tahtmatult ka vokaalse vormi.
Inimtõugudest on veel esindatud elukogemusest skeptilised teenijad Ellen (Külliki Saldre) ja Joseph (Raivo Adlas). Ning noor Hereton Earnshaw (Ott Sepp) ja noor Catherine Linton (Helena Merzin), kellede loomuses välgatab mõistus ja kultuur ning kes lasevad seeläbi Vihurimäe tulevikule paista ka helgemaid lootuskiiri. Ja sellega ongi nimetatud kogu Emily Brontė galerii, kõik nagu romaanis.
Vilets näidend
Kuigi tegelaskujud said tõutunnuste järgi kenasti lahterdatud, polnud lavastus sugugi laitmatu. Tegevuse käigud ja üleminekud ei tulnud just kõige paremini välja. Põhjuse-tagajärje jadad sündisid laval n-ö punktiiridega. Muist vihaseid ragistamisi peeti maha, ilma et tegevus ja inimsuhted paigast oleks liikunud.
Oma viga on siin korralikul, ent andetul näitemängul, mille on kunagi ammu klassikalisest romaanist kokku traageldanud britt John Davison, kes on jaganud tegevuse dialoogiks ja alltekstiks just kõige igavamal moel. Justkui ta ei teaks, et ütlemata jätmine on veel kangem ja vihasem kui ütlemine.
Suveteater algab tihtipeale huvitavast kohast ja ilmselt on Vanemuise “Vihurimäe” tõukejõuks Alatskivi lossi olemasolu. Selle inglaslikult kerglane eklektika ei taha aga sugugi haakuda Brontė romaani raskepäraste karakterite romantiliste tundepuhangutega.
Ent Alatskivi loss tasub külastamise vaeva. Kas või ainult sellepärast, et tegu on ühe Eesti parema filmi, “Hullumeelsuse” kulissidega. Nii on publiku tänutunne etenduse lõppedes igati õigustatud. Rääkimata ilusatest hobustest, kes tegid oma töö hästi.
