Sama ebamääraseks jäävad mõlemad (biennaali teine kuraator on Brüsselis resideeriv Elena Filipovic), kui nende käest pärida suurnäituse teemade või kunstnike valikukriteeriumide kohta.

Kuraatorite kavatsustest või nende puudumisest hoolimata ei saa öelda, et tänavusel Berliini biennaalil valitseks puhas anarhism ja eklektika. Ikkagi moodustuvad üksikute punktide – inimeste, kohtade, teoste – vahele jooned, mis muutuvad eriti selgeks, kui võrrelda nähtut näiteks mulluse Venezia biennaaliga.

Kui Venezia kuraatorinäituse pilk oli üsna ühemõtteliselt (ja poliitiliselt korrektselt) suunatud kolmandale maailmale (mis toimub Aafrikas? mis kursi võtab Aasia?) ning praegustele või lähimineviku sõjakolletele, siis Berliini näitus ei saa üle ega ümber kunagi kaheks jagatud linna genius loci’st. Koha vaim on biennaalil end ilmselt eriliselt kehtestanud ka kuraatorite tunnustust väärivas otsuses, et üksikute artefaktide näitusele kokkunoppimise asemel tehti kunstnikega koostööd ja enamik töid (80%) telliti spetsiaalselt biennaali jaoks.

Kui Venezias langes Berliini müür JUBA 15 aastat tagasi, siis Berliinis ALLES 15 aastat tagasi. Venezias jääb kahe biennaali põhipaiga vahele, Arsenalest Giardinisse viivale teele kohalike Itaalia kommunistide rakukese peakorter – punased lipud lehvivad ja “maikades” vanamehed, kes mõjuvad süütute, ohutute ja museaalsetena kui putod Tiziani altarimaalil, mängivad seniiti tõusnud päikese all kabet.

Berliini tänavatel müüakse suveniiridena ikka veel kadunud rezˇiimide võltsvormimütse ja

-paguneid. Kui mõelda, millised riigid või linnad maailmas veel ennast sääraste ajalukku vajunud võimusümbolite abil turustavad, saab kokku ilmeka nimekirja. Berliini grafiidist tiinetel tänavatel liipab ringi postkommunismi tont.

Nii näemegi biennaalil Paulina Olowska maalidialoogi oma vanema kolleegi (Zofia Stryjénska) art deco vormidest ja slaavi mütoloogiast laenatud (sotsialistlike) utoopiamaailmadega, ajaloolisest kontekstist vabastatud võimsat töölisliikumise sümbolit, ähvardavalt taeva poole sirutuvat rusikaskulptuuri (Pjotr Uklanski) ja algsest ruumilisest kontekstist (Pariisi äärelinna kortermajade rajoonist) välja tõstetud massiivset linnuskuju, millest tema uues asukohas saab sümbol läbikukkunud sotsiaalse arhitektuuri utoopiale (Cyprien Gaillard). Mona Vatamanu ja Florin Tudor on kõlaritesse pannud jooksma lausa Marxi ja Engelsi 1848. aasta “Kommunistliku partei manifesti” enda jne.

Inimest kui asja iseeneses biennaalitöödes eriti ei kohta – ta eksisteerib vaid süsteemi osakesena või oma ihade ja kihude kandjana. KW instituudi näitusel on näiteks lähestikku paigutatud video “Minu viimane kotike heroiini (päriselt ka)” (Michel Auder), kus autor põhjendab, miks ta heroiinitarbimisest loobub – “olen tüdinud heroiini otsimisest, suurest rahakulust ja siis, noh…enesehävitusest ka” – ja Kohei Yoshiyuki vuajeristlikud ööfotod avalikes parkides kehalisi rõõme nautivatest tokyolastest.

Biennaal on hajutatud nii ruumiliselt kui ka ajaliselt – näitused on avatud KW instituudis, Neue Nationalgaleries, Schinkel Pavillonis ja Skulpturenparkis (varemalt Berliini müüri marsruudile jäänud tühjalt seisvad ehitusplatsid) ning kogu nende lahtioleku aja jooksul toimub ühekordsete õhtuste ürituste programm “Mes nuits sont plus belles que vos jours”, mille raames esitatakse ka Kristina Normani video “Geniaalsuse väli”.

Kuigi Berliini biennaal näib identiteedi leidmisega jännis olevat, on tal sellest hoolimata õnnestunud kujuneda kunstikalendri kohustuslikuks sissekandeks. Seda peaks tõendama üle 900 biennaalile akrediteeritud ajakirjaniku. Ei usu, et neid seal kahe aasta pärast oluliselt vähem oleks, olgu biennaal kontseptsiooniga või ilma.

Eesti kunstnik biennaalil

Kristina Norman Berliinis

videoga “Geniaalsuse väli”

— Miks valisid kuraatorid su töödest välja just “Geniaalsuse välja”, viie aasta vanuse video?

— Kohtusin vaid ühe kuraatori, Elena Filipoviciga. Sain aru, et nende kontseptsioon oli see, et nad otsisid mingisugust teistmoodi mõtlemist, mingit unenäolisust või…

— Sul tuleb biennaali ajal ju veel ka kunstnikuraamat välja. Räägi sellest lähemalt.

— Seesama video-slaidisõu “Geniaalsuse väli”, mida seal mais näidatakse, tuleb välja raamatuna. Iga kaader on eraldi lehekülg, tekst on tõlgitud saksa ja eesti keelde, nii et kokku on raamat kolmes keeles (originaalvideo on inglise keeles – toim). Ma olen kogu aeg tahtnud seda tööd eestikeelse raamatuna välja anda ja nüüd ongi see hea võimalus.

— Kas see raamat jõuab ka Eestisse?

— Ma arvan küll. Kokku trükitakse raamatut 500 eksemplari. Selle esitlus on minu Berliini üritusega samal ajal, 25. mail. Kuna mul jääb raamatu Berliinis müümiseks vähem kui kuu aega, siis ilmselt mingi osa tiraažist jõuab Eestisse ka, võib-olla sada tükki.