Mälestused Nõukogude armeest on eesti rahva mitte eriti ennemuistsetes juttudes nõnda tähtsal paigal, et ainuüksi selle teema kaante vahele paneku eest väärivad Enno Tammer ja Kristjan Luts rasvaseid plusspunkte. Aines on selline, mis iseenesest garanteerib hulgaliselt värvikaid lugusid. Ja neid lugusid selles raamatus ka on. Parajalt põnevaid, et nende lugemine ette võtta ka õhtul, tööst uimase peaga.

Ankeetküsitluste ja makropilti pakkuvate ajaloopeatükkidega püütakse ka üldistust taga ajada. Raamatu üldine suhtumine Nõu-kogude armeesse on oluliselt positiivsema tooniga, kui dedovšt-šina’st kubisevate 1980. aastate Edasi lehelugude põhjal võinuks arvata. Kas või üks näide: „vanakeste” terrori kohta vastas raamatus 223 aega teeninut, kuid karmiks nimetas seda oma kogemuse põhjal vaid 17. Seega paistab, et tollase meediakajastuse ja tegelikkuse vahel oli siiski mõningane vahe.  Rohkem võib raamatust lugeda kurioosumitest ja luuslangi löömisest.

Elu Nõukogude armees ja selle ümber käis viilimise tähe all – kas saaks ehk kuidagi energiat säästvamalt? –, aga see häda on lõpuks nakatanud ka raamatut. Esimene viilimine on see, et sisukorda ei leia kuidagi kätte. Niimoodi sika-saka minevas raamatus aga oleks seda hädasti tarvis. Teine väljendub aga meetodis eneses. Pole ju viilivamat meetodit raamatu kokkupanekuks kui küsida osalistelt tekstitükid ja nad koos kaante vahele suruda. Kokku on püütud sulatada suurte tükkidena mälestusi ning autorite endi kirjutatud eel-, vahel- ja järeltekste. Nii algabki lugu ikka ja jälle kellegi väkkeminekuga, ei teki ühte ja voogavat lugu, milles elusaatused oleksid justkui tõestuseks keskse väite ümber.

Mälestus on ebaühtlase kvaliteediga kaup. Mõnel jookseb lugu suurema, teisel väiksema vulinaga. Kuid mälestusel on ka see viga, et ta on allikana poolik. Pooltoores. Mälestused vajaksid kõrvutust suurema pildi ja kuivema-konkreetsema allikaga. Koostajad oleksid teinud paremini, kui nad oleksid ühendanud tükid üheks looks ja vestnud oma lugu, mis neil muljete põhjal tekib, mitte lasknud lehekülgede kaupa ikka ja jälle alata ühe või teise lool. Praegu jäävad koostajad  liiga kõrvaltvaatajaks, nagu Nõukogude armee ajateenijagi, kes üritas ikka väiksema vaevaga läbi ajada. 

„Nõukogude armee

ja eesti mees”

Enno Tammer

Tammerraamat