R: Bahman Ghobadi
Iraan
P 17.30 kobarkino
„Keegi ei tea midagi pärsia kassidest” on vaimustava heliribaga dokumentaali stiilis üles võetud muusikafilm, mis räägib kunsti nimel kannatamisest jubedas ühiskonnas. Iraanis keelatud indie-rokkarid peavad võitlust selle nimel, et korraldada kontsert, anda välja album ja käia Londonis esinemas – kõike seda tuleb teha politseile vahele jäämata. Sest riik on selline, et kui sõidad autos, vaktsineeritud puhas koer süles, peetakse sind kinni, öeldakse, et koer on räpane ja võetakse ära. Lihtsalt niisama. Ja eks asi on tegelikult hullemgi veel. Omaette hindamatu on vaatepilt sellest, kuidas metal-bänd laudas lehmade keskel proovi teeb. Vaatamata olukorra süngusele ei ole filmis enesehaletsust ja halamist selle üle, kui ebaõiglane kõik on. Sellepärast tunduvadki võrdlused Nõukogude ahistamiste käsitlustega kohatud, et filmis on tugevalt sees mingi poolmaagiline soojus ja lootus. Ja palav armastus muusika vastu, mis küll kõigest jagu ei saa, aga annab sellegipoolest elule mõtte. Niisiis sõnum vastu võetud: Iraani underground muusika-skene on küll kaelani mudas, aga pead norgu ei lase.
Maris Meiessaar
Naised ilma meesteta
R: Shirin Neshat Saksamaa
Iraan
P 22 kobarkino
Shirin Neshati täispikk filmidebüüt „Naised ilma meesteta” räägib loo neljast eluga ummikusse sattunud iraani naisest, kes leiavad tuge ja lohutust omamoodi Eedeni aias. Tundlikult komponeeritud kaadrid sellest paradiisist on lummavalt ebamaised, andes eskapismile võimalikult poeetilise ja metafüüsilise varjundi.
Samal ajal reedab selle filmi võimas pildikeel režissööri väga tugevat fotograafi ja visuaalkunstniku tausta. Ilusate piltide lumm paneb peaaegu unustama filmi jutustuse hapruse ja loo katkendlikkuse. Ka taustaks aimatav 1953. aasta poliitiline olukord Iraanis on antud edasi võimalikult vähepoliitilises ja rahumeelses võtmes. See on dekoratsioon, mille taustal joonistada välja naiserolli vastuolulisus Iraani islami kultuuris möödunud sajandi keskel. Esiplaanile jääb usk inimlikust hoolimisest ja võimalus rabeleda end vabaks süsteemi raamidest.
Tanel Veenre
Meisterpettur Kostabi
R: Michael Sladek
USA
L 15 Von Krahli teater
Kassikullastel 1980-ndatel kunstimaailma tippu kerkinud eesti päritolu Mark Kalev Kostabi on nüüd unustusehõlma vajunud – võrreldes näiteks Jeff Koonsiga, kellest ta paarikümne aasta eest kuulsamgi oli. Film annab sellest ülevaate, alates Kostabi lapsepõlvest vaese, edeva ja kunstiliselt üliandeka poisina Californias, kuidas ta 1980-ndatel Andy Warholi eeskujust innustatuna oma kunstitööstuse lõi ning kuidas ta 1990-ndate algul edu minetas, kui kunstiturg kokku kukkus. Jeff Koons või Damien Hirst nülivad praegugi rikastelt kundedelt mitu nahka teoste eest, milles nende endi panus on minimaalne, kuid Kostabi kukutas teisejärgulisse rolli see, et ta liiga edevalt liialt paljude mõjukate isikute varvastel tallas.
Erik Aru
Jeruusalemm
R: Ralph Ziman
Lõuna-Aafrika Vabariik
L 22 Cinamon, Tallinn
LAV on skisofreeniline maa, kust õhkub rassismi, ebavõrdsust, vaesust ning muidugi sellega kaasas käivat kuritegevust. Karm ja realistlik lugu vaese musta mehe pürgimisest kriminaalse maailma autoriteediks pole filmimaailmas küll ainulaadne, kuid Lucky Kunene oma haarab ometi sedavõrd, et kahe tunni jooksul ei hakka hetkekski igav. Küll pani mõtlema Johannesburgi portree: autode ärandamine käib kolme sekundiga ja valge inimesena turvalisest häärberite linnaosast välja minna pole mõtet. Kas ikka on mõtet minna järgmisel suvel sinna jalgpalli MM-i vaatama?
Dannar Leitmaa
Esimene rühm
R: Yoshiharu Ashino
Jaapan, Kanada, Venemaa
P 21.30 Von Krahli teater
Samuraimõõgaga varustatud pioneer, kes võitleb Teises maailmasõjas surnust üles äratatud Saksa ristirüütlitega. Nendesamadega, kes 700 aastat varem Peipsi järve jääl korraga põhja läksid. Kaadrite vahele räägivad Vene erusõjaväelased, kes väidavad, et Punaarmee koosseisus olnud okultistlik üksus. Kes vähegi Jaapani animeid näinud, sellele ei tule seda sorti probleemipüstitus suure üllatusena, sest eks ole nähtud kummalisemaidki asju. Jaapani joonistajate vene stsenaariumile tehtud animatsioon on naljakas ja lõbus ja isegi kaasahaarav (kui ainult mingil kahtlasel põhjusel dokumentaali mõõdet imiteerivad „asjaosaliste” selgitused välja arvata).
Dannar Leitmaa
Ühistransport
R: Dyana Gaye
Prantsusmaa, Senegal
P 18
Cinamon, Tallinn
Senegali-Prantsuse ühistööna ning programmi „Vitamiinilaks” kantud „Ühistransport” tundus paljulubavalt pöörase filmina: ühistaksot ehk sealmail gran taxi nime all tuntud ühissõidukit jagav seltskond suundub Dakarist Saint Louisi. Siin on nii traditsioonilisi hõlste ja turbaneid kui ka noori läänemeelseid, kes jutustavad pildikesi oma elust sõgedate tantsuliigutuste saatel. Jacques Demy „Cherbourg’i vihmavarjudeni” või François Ozoni „8 naiseni” muusikal ei küüni. Aga 50 minutit Aafrika rütmide ja tegelaskujudega vürtsitatud džässi (nii euroopalikumat kui Aafrika oma) on paras aeg, et meeleolu üleval hoida.
Film lõpeb sama äkki kui algab, ent see sobib hüpliku muusika ning Musta Mandri üleüldise kaootilisusega.
Mari Kodres
Mammut
R: Lukas Moodysson
Rootsi, Taani, Saksamaa
L 23 Cinamon, Tallinn
Lukas Moodyssoni „Mammut” loksutab vaatajat poolteist tundi New Yorgi, Tai ja Filipiinide vahet. Kuigi filmi paralleelselt kulgevate lugude raskemeelsust (lahutatud perekonnad, vaesus, pedofiilia, prostitutsioon jne) on võrreldud ka eepilise „Paabeliga”, ei küüni see film kindlasti samade oktaviteni. Kuid kaasa mõelda võimaldab „Mammut” sellegipoolest. Loo mootori käivitajaks on igati kena ja edukas urban-paar, selline nagu paljud meie hulgast. Gael García Bernali mängitud kangelane on just nii haavatav, et võimaldab vaatajal hetketi tema naha alla pugeda. Kuid nagu ikka, on ka sel lool särava lakikihi all peidus nii mõnigi pragu, mis võib viia kaoseni. Igal asjal siin ilmas on oma hind.
Tanel Veenre
