Viimne mohikaanlane eesti moodi

 (6)
Viimne mohikaanlane eesti moodi
----

Kirjanik Kivirähk on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud.

Andrus Kivirähki uue romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kujundus tõi kohe vaimusilma ette lapsepõlvest väga tuttava raamatu, mille pealkiri  on “Tark mees taskus” ja mis koosneb eesti rahva ennemuistsetest juttudest. Lugemisel selgus, et ka sisu poolest võib kahe raamatu vahele mitmeid paralleele tõmmata.


Pealkiri ei peta – romaani peategelane on tõepoolest mees, kes teadis ussisõnu. Leemet toob lugeja ette kurva loo oma perekonnast, väljasurevast metsarahvast, viimastest inimestest, kes mõistavad vanarahva iidset tarkust – ussikeelt, mis lahutamatult metsaelu juurde käib. Ärgu keegi arvaku, et selle keele ainus kasutusvaldkond on ussidega vestlemine, kuigi ka see on oluline, sest ussid – eriti rästikud – on ju ühed targad olendid ja nendega juba maksab vestelda.

Ei, see keel annab võimaluse valitseda kõigi metsloomade üle, nõnda et jahti pidada pole vajagi ja igapäevane toidus ehk põdrad ja kitsed tulevad ise inimese juurde ja lasevad alandlikult kõri läbi lõigata. Ussikeele õppimise juures on aga selline väike konks, et seda peab alustama väga varases nooruses ning pudrust ja leivast rikutud keelega seda enam selgeks ei saa.

Väljasureva keele lugu on alati ühtviisi kurb ja seda kurbust ei kahanda romaani kestel ootamatult ka see, kui inimesed oma algsetest eluviisidest loobuvad ja uue elu omaks võtavad. Paralleele nüüdisajaga annab tõmmata nii- ja teistpidi. Lisaks keele väljasuremise kurvale loole räägib “Mees, kes teadis ussisõnu” ka maailmade sõjast. Mitte küll päris samasugusest nagu Herbert George Wellsi “Maailmade sõjas”, aga palju puudu ka ei jää.

Esimene on kõige vanem, metsarahva maailm, kus kõik inimesed räägivad veel ussisõnu ja saavad loomadega täiesti vabalt kõnelda. Ja selle keele õppimiseks ei ole tarvis ühegi ussikuninga krooni, piisab ühest inimesest, kes seda oskab ja lapsele selgeks õpetab. Selles maailmas on Põhja Konn, kes aitab metsarahval raudmeestega võidelda, looduslähedane elu, hundid, kes annavad piima, ja karumõmmid, kes on nii nunnud ja armsad ja üle kõige maailmas armastavad ilusaid tüdrukuid. Ja kuigi metsarahvas on vana, antakse lugejale aimu veel vanematest aegadest – tuhandete aastate tagust ilma esindavad inimahvid Pirre ja Rääk.

Viimane metsapoiss

Teise maailma moodustab külarahvas, kes on küll metsarahvast välja arenenud, aga võtab kõiges vaimustunult eeskuju välismaisest raudrahvast, räägib Jeesusest ja paavstist kaugel Roomas. Ussisõnad kiirelt unustanud, saavad nemad liha süüa ainult pidupäevadel, igapäevasel laual on neil leib ja puder, mis korralikul metsainimesel südame pahaks ajab. Nemad kummardavad kõike, mida raudmehed ees teevad või teha käsivad, ja isegi nende kõige kummalisemad kombed kiidetakse ühel meelel heaks.

Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata kahe maailma väga erinevatele nimedele, mis rõhutavad väga tugevalt nende maailmade lahusust – õigupoolest on väga keeruline seda mitte märgata. Võib vaid ette kujutada, kui palju materjali semiootika-alasteks uurimistöödeks see romaan pakub.

Kolmandas maailmas elab raudrahvas, kes tuleb suurte laevadega üle mere, vallutab maid ja allutab rahvaid ja teeb üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad, ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt.

Ja kõige selle keskel on meie viimne mohikaanlane, metsapoiss Leemet, kes korraga märkab, et on igas asjas viimane, viimane, viimane. Tal on kõik ja ta jääb kõigest ilma. Poisikesest, kes esialgu maailmas ja maailmaga väga hästi hakkama saab, saab mees, kes on pahuksis kõige ja kõigiga, välja arvatud ta enda kaduv maailm. Metsarahva viimsed esindajad kuulutavad sõja külarahvale ja raudrahvale. Ei saa öelda, et ebaõnnestunult.

Loe veel

Kõikvõimalike müütide ümberjutustamine ja nende uude kuube peitmine on nüüdiskirjanduses väga päevakorral. Kirjanik Kivirähk on teinud seda, mida ainult meie teha saame – ta on võtnud eesti müüdid ja need omal moel ümber jutustanud. Mida muud need Põhja Konn ja ussisõnad on? Koolilapsed peaksid seda raamatut lugema. Mitte küll nooremate klasside õpilased, vaid natuke suuremad, kelle jaoks raamatu tipphetk ei ole see, kui karu iseendal riista küljest hammustab. Ja kes muretseb ropendamise pärast, ärgu kartku: see paar “perset” ei tohiks küll kellegi ilumeelt riivata.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare