Viinistu liivakastis mängitakse Eesti ajalugu
Mart Kivastiku uus näitemäng „Käsu Hansu ajalootund” toob minevikust ühe huvitava tegelase koos oluliste ajalooküsimustega. Vihma tibutava Viinistu taeva all on see nüüd ette kantud ja küsimused publikusse paisatud.
Hoolimata esietendusel vaid harvadeks minutiteks katkenud vihmast püsis rahvas vapralt vabaõhuteatris ja jälgis oma mineviku lugu. Vihm võis küll mõjutada seda, et koomiline särts ei pääsenud õigel moel maksvusele, sest mis õige lustitegemine see on, kui krae vahele vett niriseb. Aga komöödia võtted torkasid selles ajaloolises tükis silma ja need olid ette võetud materjalist tulenevalt põhjendatud.
Viinistu kunstimuuseumi hoonete vahele vabaõhulavale oli kujundatud tohutu liivakast, kus mängiti – ajalugu. See on Käsu Hansu ajalookäsitlus, sündmused tema silmade läbi nähtuna. Sulev Teppart on Käsu Hansuna pea kogu aeg laval. Kommenteerib toimuvat, teeb seda vahel tabavalt mingi tegevusega, mis oma koomilise nüansiga olukorda elevust lisaks toob.
Tepparti Käsu Hansus on lavale tulekust saati mingi ports groteski. Kuidas saakski olla teisiti, kui tegu on ülivõimeid omava inimesega. Kes kuulutab. Kohati grotesk taandus või kadus hoopis esietenduse vihmasabinatesse. Siis see Hansu meeletu hoog tõuseb jälle ja tormab näiteks koos noore iseendaga (Markus Luik) minevikku, et katsuda õigeks pöörata ajaloo saatuslikud löögid.
Käsu Hans on russofoob. Seda ta ajaloos oligi, kuigi russofoobia on mõistena võimalik ainult moodsal ajastul, kus poliitiline korrektsus loeb. Käsu Hans näeb oma peateoses venelasi Jumala nuhtleva käena ja püüab nendega hirmutades jumalakartust sisendada. Selles mõttes on Kivastiku näidend täiesti arhetüüpi kirjeldav ja ka päevakajaline. On ju enamik Eesti välispoliitikat ja osa sisepoliitikat mõttes kinni Venemaas ja tema metsikustes, olgu need tegelikud või arvatavad. Käsu Hans on eestlase paleus.
Hans liigub poliitikas
Muidugi oleks poliitiliselt korrektsem teha näitemäng näiteks vene inimestest, kes ilmutasid Siberisse saadetute suhtes inimlikkust ja aitasid neid, endilgi raske elukoorem kanda. Kuid kunstis ei saa juhinduda poliitilisest korrektsusest. Ja venelasi demoniseeriv Käsu Hans on tegelikult väga hea tegelaskuju koos oma ajalootunniga, kus venelasi esitatakse vahvalt igasugu satraapidena. Selline on Käsu Hansu kogemus, mis on tundmist väärt. Nagu ka sellest kogemusest välja kasvavad hirmud ja pettekujutlused.
Käsu Hans liigub oma ajastu poliitikas. Kui Rootsi kuningas Karl XI (Ain Lutsepp) on eelvalgustuslikku spliini põdev lahke vanapapi, siis Vene ülikud on selline eriline kirbutsirkus, kus on kummaline teadlikult halva maitsega huumor sees.
Põhjasõjas toimetavad Vene tsaar (Tiit Sukk), bojaar Volk (Raimo Pass) ja Menšikov (Janek Joost) balansseerivad oma koomikaga äärmuslike ja veel äärmuslikumate toonide piiri peal. Jõudes peaaegu sinnamaani, et neid tegelasi ei saa enam hukka mõista.
Sealt Käsu Hansu mälusoppidest pärit lihtsustatud venelased on näitlejale väga raske materjal. Et kõik suhted ja hoiakud publiku jaoks omale kohale asetuksid. Peajoontes saadakse sellega hakkama.
Ajalootunnis võib olla õpetlik iva. Tekstis ja lavastuses on see olemas: see on peategelase tüdimus. Kui noor Hans tahab minna veel kord õpetaja Forseliust uppumissurmast päästma, ütleb vana Hans talle: „Aga sellel minevikus kondamisel ei ole mõtet. Ma ei saa midagi muuta. Minevikku ei saa muuta! Mõistad?” Käsu Hans jõuab ajalooga leppimiseni.
Ajaloolase jaoks on „Käsu Hansu ajalootund” muidugi muinasjutt. Aga muinasjutte on väga vaja, sest kunstiga laetuse korral stimuleerivad nad tohutult ajaloo ja iseenda mõistmist.
MTÜ R.A.A.A.M. vabaõhuetendus
„Käsu Hansu ajalootund”
•• Autor: Mart Kivastik
•• Lavastaja: Ingomar Vihmar
•• Osades: Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Sulev Teppart, Janek Joost, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Mart Toome.
•• Esietendus 11. juulil Viinistus
Käsu Hansu saatus
•• Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole. Nii saab Hans oma käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas.