Viinistu liivakastis mängitakse Eesti ajalugu

Kä­su Hans püüab Root­si ku­nin­ga kä­su ajel ajaloo saa­tus­li­kud löö­gid õigeks pöö­ra­ta.

Mart Ki­vas­ti­ku uus näi­temäng „Kä­su Han­su aja­loo­tun­d” toob mi­ne­vi­kust ühe hu­vi­ta­va te­ge­la­se koos olu­lis­te aja­looküsi­mus­te­ga. Vih­ma ti­bu­ta­va Vii­nis­tu tae­va all on see nüüd et­te kan­tud ja küsi­mu­sed pub­li­kus­se pai­sa­tud.

Hoo­li­ma­ta esie­ten­du­sel vaid har­va­deks mi­nu­ti­teks kat­ke­nud vih­mast püsis rah­vas vap­ralt va­baõhu­teat­ris ja jäl­gis oma mi­ne­vi­ku lu­gu. Vihm võis küll mõju­ta­da se­da, et koo­mi­li­ne särts ei pää­se­nud õigel moel maks­vu­se­le, sest mis õige lus­ti­te­ge­mi­ne see on, kui krae va­he­le vett ni­ri­seb. Aga komöö­dia võtted tor­ka­sid sel­les aja­loo­li­ses tükis sil­ma ja need olid et­te võetud ma­ter­ja­list tu­le­ne­valt põhjen­da­tud.

Vii­nis­tu kuns­ti­muu­seu­mi hoo­ne­te va­he­le va­baõhu­la­va­le oli ku­jun­da­tud to­hu­tu lii­va­kast, kus män­gi­ti – aja­lu­gu. See on Kä­su Han­su aja­lookä­sit­lus, sünd­mu­sed te­ma sil­ma­de lä­bi näh­tu­na. Su­lev Tep­part on Kä­su Han­su­na pea ko­gu aeg la­val. Kom­men­tee­rib toi­mu­vat, teeb se­da va­hel ta­ba­valt min­gi te­ge­vu­se­ga, mis oma koo­mi­li­se nüan­si­ga olu­kor­da ele­vust li­saks toob.

Tep­par­ti Kä­su Han­sus on la­va­le tu­le­kust saa­ti min­gi ports gro­tes­ki. Kui­das saaks­ki ol­la tei­si­ti, kui te­gu on ülivõimeid oma­va ini­me­se­ga. Kes kuu­lu­tab. Ko­ha­ti gro­tesk taan­dus või ka­dus hoo­pis esie­ten­du­se vih­ma­sa­bi­na­tes­se. Siis see Han­su mee­le­tu hoog tõuseb jäl­le ja tor­mab näi­teks koos noo­re iseen­da­ga (Mar­kus Luik) mi­ne­vik­ku, et kat­su­da õigeks pöö­ra­ta aja­loo saa­tus­li­kud löö­gid.

Kä­su Hans on rus­so­foob. Se­da ta aja­loos oli­gi, kui­gi rus­so­foo­bia on mõis­te­na võima­lik ai­nult mood­sal ajas­tul, kus po­lii­ti­li­ne kor­rekt­sus loeb. Kä­su Hans näeb oma pea­teo­ses ve­ne­la­si Ju­ma­la nuht­le­va käe­na ja püüab nen­de­ga hir­mu­ta­des ju­ma­la­kar­tust si­sen­da­da. Selles mõttes on Ki­vas­ti­ku näi­dend täies­ti ar­hetüüpi kir­jel­dav ja ka päe­va­ka­ja­li­ne. On ju ena­mik Ees­ti vä­lis­po­lii­ti­kat ja osa si­se­po­lii­ti­kat mõttes kin­ni Ve­ne­maas ja te­ma met­si­kus­tes, ol­gu need te­ge­li­kud või ar­va­ta­vad. Kä­su Hans on eest­la­se pa­leus.

Hans liigub poliitikas

Mui­du­gi oleks po­lii­ti­li­selt kor­rekt­sem te­ha näi­temäng näi­teks ve­ne ini­mes­test, kes il­mu­ta­sid Si­be­ris­se saa­de­tu­te suh­tes inim­lik­kust ja ai­ta­sid neid, en­dil­gi ras­ke elu­koo­rem kan­da. Kuid kuns­tis ei saa ju­hin­du­da po­lii­ti­li­sest kor­rekt­su­sest. Ja ve­ne­la­si de­mo­ni­see­riv Kä­su Hans on te­ge­li­kult vä­ga hea te­ge­las­ku­ju koos oma aja­loo­tun­ni­ga, kus ve­ne­la­si esi­ta­tak­se vah­valt iga­su­gu sat­raa­pi­de­na. Sel­li­ne on Kä­su Han­su ko­ge­mus, mis on tund­mist väärt. Na­gu ka sel­lest ko­ge­mu­sest väl­ja­ kas­va­vad hir­mud ja pet­te­ku­jut­lu­sed.

Kä­su Hans lii­gub oma ajas­tu po­lii­ti­kas. Kui Root­si ku­nin­gas Karl XI (Ain Lut­sepp) on eel­val­gus­tus­lik­ku sp­lii­ni põdev lah­ke va­na­pa­pi, siis Ve­ne üli­kud on sel­li­ne eri­li­ne kir­but­sir­kus, kus on kum­ma­li­ne tead­li­kult hal­va mait­se­ga huu­mor sees.

Põhjasõjas toi­me­ta­vad Ve­ne tsaar (Tiit Sukk), bo­jaar Volk (Rai­mo Pass) ja Menšikov (Ja­nek Joost) ba­lans­see­ri­vad oma koo­mi­ka­ga äär­mus­li­ke ja veel äär­mus­li­ku­ma­te too­ni­de pii­ri peal. Jõudes peaae­gu sin­na­maa­ni, et neid te­ge­la­si ei saa enam huk­ka mõis­ta.

Sealt Kä­su Han­su mä­lu­sop­pi­dest pä­rit liht­sus­ta­tud ve­ne­la­sed on näit­le­ja­le vä­ga ras­ke ma­ter­jal. Et kõik suh­ted ja hoia­kud pub­li­ku jaoks oma­le ko­ha­le ase­tuk­sid. Pea­joon­tes saa­dak­se sel­le­ga hak­ka­ma.

Aja­loo­tun­nis võib ol­la õpet­lik iva. Teks­tis ja la­vas­tu­ses on see ole­mas: see on pea­te­ge­la­se tüdi­mus. Kui noor Hans ta­hab min­na veel kord õpe­ta­ja For­se­liust up­pu­mis­sur­mast pääst­ma, ütleb va­na Hans tal­le: „A­ga sel­lel mi­ne­vi­kus kon­da­mi­sel ei ole mõtet. Ma ei saa mi­da­gi muu­ta. Mi­ne­vik­ku ei saa muu­ta! Mõis­tad?” Kä­su Hans jõuab aja­loo­ga lep­pi­mi­se­ni.

Aja­loo­la­se jaoks on „Kä­su Han­su aja­loo­tun­d” mui­du­gi mui­nas­jutt. Aga mui­nas­jut­te on vä­ga va­ja, sest kuns­ti­ga lae­tu­se kor­ral sti­mu­lee­ri­vad nad to­hu­tult aja­loo ja iseen­da mõist­mist. 

MTÜ R.A.A.A.M. vabaõhuetendus

„Käsu Hansu ajalootund”

••  Autor: Mart Kivastik

••  Lavastaja: Ingomar Vihmar

••  Osades: Ain Lutsepp, Tiit Sukk, Mari-Liis Lill, Raimo Pass, Sulev Teppart, Janek Joost, Ragne Pekarev, Markus Luik ja Mart Toome.

••  Esietendus 11. juulil Viinistus

Käsu Hansu saatus

••  Kui Käsu Hans on kümneaastane ja õpib veel Forseliuse koolis, viib õpetaja ta üle mere Rootsi kuningaga kohtuma. Kuningale meeldib väike Hans nii väga, et ta annab Hansule käsu Eestimaa üle valvata, kui teda ennast enam ei ole. Nii saab Hans oma käsu, mida ta jääb igavesti täitma. Ta rändab ajast aega ja hoiatab eestlasi, kui näeb hirmsat aega tulemas.