Viinistu muuseum
Nende kõpitsetud välimusega ehitiste võimalik otstarve valmistab küllap omajagu peamurdmist külalisele, kes ei tea, et Viinistus tegutseb juba mõnda aega Eesti tingimusis ainulaadne kunstimuuseum. Kirovi kalurikolhoosi endistesse tööstushoonetesse rajatud kunstitempel võlgneb oma olemasolu ja sisu Viinistu juurtega ärimehe, endise välisministri Jaan Manitski eraalgatusele ja välisilme Emil Urbeli arhitektikäele.
Soliidne valik
Klaasuksest sisenedes satun avarasse ja valgusküllasesse saali, mille tiibklaver ja arvukad toolid-lauad reedavad kontserdisaali otstarvet. Siin ruumis eksponeeritav peaks südame soojaks tegema iseäranis vanema põlvkonna esindajatel, isegi kui tegu pole teab mis kunstiekspertidega.
Ado Vabbe, Richard Sagritsa ja Aleksander Vardi nimed ütlevad küllap nii mõndagi näitusekülastajale, kelle noorusaastad jäävad aega enne ja pärast Teist maailmasõda. Ka Johannes Greenberg ja Richard Uutmaa ei tohiks eakamale publikule tundmatud olla. Valdavalt pallasliku impressionistliku põhikoega maalide keskel on siin mõneti ootamatult esindatud omaaegse Moskva avangardismitaeva särav täht Ülo Sooster – võrdlemisi realistlikule “Hiiumaa maastikule” (1947) varasest loomeperioodist pakuvad kontrasti hilisemad sürrealismimaigulised “Kala” (1959) ja “Õun” (1966).
Kõrvalolevas graafika ja joonistuste toas on Andrus Johani, Günther Reindorffi, Felix Randeli jt loomingu kõrval leidnud asukoha Viiralti “Berberi tüdruk kaameliga” (1940), “Haaremis” (1926) ning “Lõvid” (1949).
Kõik perioodid kaetud
19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimeste aastakümnete kunstist huvitatutele on Viinistu galeriil nii mõndagi pakkuda – Ants Laikmaa, Nikolai Triik ja Konrad Mägi on üksnes väljapaistvamad nimed seda perioodi käsitlevast väljapanekust. Kes tunneb Eesti esimese realisti Paul Raua kunstnikukäekirja eeskätt 1898 valminud etüüdliku “Muhu rauga” järgi, sellele valmistab kahtlemata üllatuse 1911. aastast pärinev “Streletsi portree” oma akademismihõngulise konservatiivsusega.
20. sajandi teise poole ekspositsioonis äratavad kõigepealt tähelepanu abstraktsionismi-
klassik Elmar Kitse vähem ja rohkem abstraktsed kompositsioonid, aga ka Jüri Arraku linoollõige “Magav mees” (1965) kõrvuti oma 30 aastat hiljem õlisse viidud tsitaadiga. Kõne-
aluse perioodi kohustuslike esindajatena astuvad üles veel Enn Põldroos, Peeter Mudist, Henn Roode ja Olav Maran, kui nimetada ainult mõnda.
Rõhk maalikunstil
Viinistu kunstimuuseumis ei puudu ka möödunud sajandivahetuse avangardism Jaan Toomiku, Mall Nukke, Raoul Kurvitza, Kaido Ole ja teiste Eesti kaasaegse kunsti lipukandjate kehastuses. Sümboolsena mõ-jub avangardi eksponeerimine poolelioleva siseviimistlusega tsemendilõhnalistes saalides, andes otsekui mõista, et viimase aastakümne kunst pole veel jõudnud Eesti kunstikäsitluses lõplikult paika settida või oma lahtrit leida.
Kui püsiekspositsiooni laiahaardelisus üleliia tõsiseks võttis, võib muuseumikülastuse lõpetuseks lahutada meelt “tünnides” eksponeeritud Kaarel Kurismaa kineetiliste leludega – lõbus tuju on tükiks ajaks garanteeritud. Kurismaa näitus on avatud homseni, nädala pärast saab omal ajal veemahutite otstarvet täitnud hiigelanumates vaadata juba Toomas Erendi fotosid.
Homme oma esimest sünni-päeva tähistav muuseum pakub ulatuslikku läbilõiget eesti professionaalse kunsti ajaloost alates 19. sajandi lõpupoolest tänapäevani välja.
Ühe mehe missioonitundest sündinud Viinistu galerii on kuni uue Kunstimuuseumi avamiseni ainus näitusesaal, kus saab näha sedavõrd ülevaatlikku väljapanekut eesti klassikalisest ja kaasaegsest kunstist. Tulenevalt galeriiomaniku maitse-eelistustest on rõhuasetus küll selgelt maalikunstil, mistõttu puudub ekspositsioonis mõne olulise graafiku, näiteks Tõnis Vindi looming. See aga ei vähenda väljapaneku kaalu ega Jaan Manitski ettevõtmise tähtsust teadliku kunstipubliku kasvatamisel.
