Jaan Manitskiga külmal märtsikuu pärastlõunal Viinistul jalutades, kui taevast sajab õhulisi lumehelbeid ja päike punnib läbi pilve, ei kujuta veel päris hästi ette, kuidas mõne kuu pärast seesama mereäärne kolhoosikrunt rahvast kihab.

Ometi käib üha laienevas “kultuurikolhoosis” suviti üle

30 000 inimese, kellele soovitakse igal aastal üha enam pakkuda. Näiteks hakatakse suvel teatrietenduste vaheajal välitelgist süüa ostvatele inimestele ka suitsukala valmistama. Õigete kalameeste kombel ei saa Manitsiki rääkida, kust ja millist kala saab, kuid kinnitab, et külameeste saak on piisav ja mitmekesine.

Tõnu Kaljuste

Muusika

Tulekul vabaõhukontserdid ja katlamajas Haydni ooper “Elu kuu peal”.

Kõigil suvekuudel on plaanis korraldada Viinistus kontserte. Juunis esineb seal Maarja-Liis Ilus, juulis Koit Toome ning augustis Jäääär ja laululaagrilised. Kontserdid peetakse katlamajas või vabas õhus.

“Ükskord, paar aastat tagasi, tahtis Jäääär ka väljas esineda, kuid tund enne kontserti nägime suurt ja tumedat pilve tulemas ning pidime kogu tehnika ja pillid kiiresti katlamajja ümber kolima,” meenutab Jaan Manitski ühte korda, kui katlamaja on ürituse päästnud.

Veel enne, kui suurt katlamaja hakati tühjaks tõstma ja asbestist puhastama, käis Tõnu Kaljuste ruumi vaatamas ja kuulamas ning ütles, et sellest saab asja. Nüüd tuleb ta ise suve lõpul Nargen Operaga Viinistusse, et esitada 2005. aastal Draamateatris etendunud Joseph Haydni ooperit “Elu kuu peal”.

“Paar aastat tagasi sai suur töö ära tehtud, kuid seda on vähesed näinud. Voldemar Kuslap sai seda vaid korra ette kanda... Kogu trupp ihkas seda suurepärast ooperit uues ümbruses ja uues lavastuse idees veel kord kogeda,” põhjendas Tõnu Kaljuste Haydni lustliku ooperi uuesti ettevõtmist.

Ooper Goldoni libretole (1750) on reaktsioon Euroopas tekkinud Ameerika revolutsiooni imetlusele ja sellega kaasnenud American dream’i sünnile. Pseudoastroloogilt saab ärimees teada, et kuul on võimalik elu palju mõnusamalt nautida. Seal on ideaalne ühiskond, kus valitsevad piiritu vabadus ja õnn.

“Seega on see koomiline ooper ebamaisest õnnest, roosadest ideaalidest ja nende eest võitlemisest,” võtab Kaljuste kokku. Lisaks Voldemar Kuslapile saab ooperis näha-kuulda Mati Turi, Priit Volmerit, Kädy Plaasi, Helen Lokutat, Andrea Browni, Juuli Lille ja Tallinna Kammerorkestrit.

Nargen Opera on Viinistul esinenud kahel eelmisel suvel – üle-eelmisel aastal Haydni “Üksiku saarega” ja eelmisel Beethoveni “Fidelioga”. Nii on Viinistust saanud Nargen festivali ooperite esitamise paik.

“Katlamajas on hea akustika ning meeldiv keskkond igasugu muusikaliste katsetuste korraldamiseks,” arvab Kaljuste. “Nargen festival korraldab oma üritused kohtades, kuhu saab randuda ka paadiga. Mulle meeldib suvel merd sõita ning lisaks on Jaan Manitski loodud Viinistu keskkond inspireeriv.”

Võimalik, et selleks ajaks saab valmis ka Viinistu umbes 200 paati mahutav sadam.

Kabel

Veel üks kultuuriettevõtmine, millel pole oma sündmust, kuid mis on ise sündmus.

Veel ootab üritusi hiljuti valminud kabel. Mõni aasta tagasi oli külalistemaja taga, mere ääres üks üleni eterniidist külmmahuti. Kui sealt eterniit pealt korjati, jäi järele puhas metallkarkass, mida metalliärikad käisid Manitskilt noolimas. Kuid temal oli mõte, et sellest võiks asja saada.

Arhitekt Emil Urbeli ja sisearhitekt Toivo Raidmetsa abiga ehitatigi karkassi ümber looduslikest materjalidest kabel, mille uste avanedes tekib tõeline vau-efekt. Täpselt vastasseinas on maast laeni aken vaatega merele.

Kabeli kõrval on eelmisel suvel Viinistus resideerinud kunstnike kätega valminud madal kivilabürint, kus lapsed hea meelega ringi jooksevad.

“Siin on kõik korras,” tõdeb Manitski. “Aga on paar asja, mille pärast mu süda kripeldab. Üks neist on loodus Mohni saarel, koostöös rahvuspargiga võiks külastajate arvu piirata. Teine asi on 150 hobust Tallinna hipodroomil.” Manitski loodab leida viisi, kuidas hobused linnast välja toimetada ja vähemalt selleks ajaks, kui Tallinn on kultuuripealinn, loomad uude looduses asuvasse hobusekeskusesse asustada.

Sirje Eelma

Kunst

Poolesaja kunstniku maalid, graafika,

fotod, skulptuurid,

installatsioonid

sünnivad lavastusteks muusika saatel.

Juunis kolivad mitmeks nädalaks Viinistusse üle 50 kunstniku tööd. “Pidulik kunstisuvi Viinistul” toob külastajate ette suveõhku sobivaid maale, graafikat, fotosid, tarbekunsti, installatsioone ja skulptuure alates Jüri Arraku loomingust ja lõpetades noorte kunstnike uute koolkondadega.

Kuraator Sirje Eelma toob välja Maarit Murka, August Künnapu, Pusa ja Toomas Kuusingu. “Näitusel on pidulikud ja rõõmsad teosed, võib-olla põnevat nihestatud karnevali, pidu ja prallet, et stendid oleks värvilised ja rõõmsad,” iseloomustab Eelma.

“Talvisel ajal ongi looming natuke morbiidseks kiskunud, nii et kõigile kunstnikele sobis suvele kohane teema ning nende huvi Viinistu kunstisuve vastu oli suur.”

Iga näituseruum, milleks kasutatakse nii kuivatitünne kui ka mereäärset “kitseladu”, on justkui omaette lavastus, millele loob muusikalise tausta Tamur Tohver. Tagumisse saali asetatakse pikk pidulaud, mida kaunistavad kujurite tööd.

Hendrik Toompere juunior

Teater

Oodata on uuslavastust Hendrik Toompere nooremalt ja Ingomar Vihmarilt, Tuglastest kirjutab uue tüki Andrus Kivirähk.

Suve teisel poolel muutub Viinistu katlamaja kõle avarus üheks uhke Viini suvaliseks vestibüüliks, kus kohtuvad Freud, Adolf, Pulitzer, Nurejev ning teised ajaloo ja lääne kultuuri suurkujude analoogid.

“Ma olen juba tükk aega mõelnud seda lavastada,” ütleb lavastaja Hendrik Toompere juunior Poola multitalendi Boguslaw Schaefferi näidendi “Loojang” kohta. “Oma keskkonnalt ja õhustikult sobib see just katlamajja väga hästi. Ta ei ole akadeemiline teatrisaalitükk, vaid sobib pigem suvisesse Viinistusse.”

Draamateater kolib Viinistule juba mais, et teha linnaresidentsis taas kord ruumi remondimeestele.

“Loojangus” mängib 15 näitlejat, nende seas Jan Uuspõld, Merle Palmiste, Ivo Uukkivi, Margus Prangel.

Boguslaw Schaeffer on öelnud, et “teatril on ainult üks kohustus – mitte olla igav”. Ning kui kokku saab nii kirju galerii tegelasi, siis ei olegi sealt oodata midagi muud kui Boguslawi ettekujutuses teatri kohustuse täitmist, annab Toompere mõista. “Loojangu” teeb nauditavaks ka Boguslawi komme segada omavahel sobimatuid asju, eriti just üllaid teemasid üllatavalt madalate pöördemomentidega, mis on oma kohatuses üsna koomilised ja väga elulised.

Viini vestibüül asendub katlamajas aga kohati 1950-ndate Eestiga, kus on luubi alla võetud Tuglaste perekond. Andrus Kivirähki “Keiserlik kokk” toetub Elo Tuglase päevaraamatule ning kuigi see keskendub ajale, kui Friedebert Tuglas oli põlu all, on lugu ise lõbus.

“Elo Tuglase mälestused on kirja pandud irooniliselt ja seal ei ole mingit soigumist,” seletab Kivirähk, miks hakkas talle see materjal juba mitu aastat tagasi meeldima. Selleks suveks palus Märt Meos tal R.A.A.A.M.-i jaoks lugu kirjutada ja nii sai Kivirähk lõpuks Tuglastest teatritüki teha.

Kui menukas “Põrgu wärgis” olid noored Tuglased koomilised ja toredad tegelased, keda küll pidevalt noriti, siis Kivirähki “Keiserlikus kokas” on nad juba vanemad ja haigemad ning ka aeg on keerulisem – stalinliku kultuuripoliitika vääriti mõistmise tõttu tühistati Tuglase rahvakirjaniku nimetus, ta visati välja kirjanike liidust, võeti ära pension ja käibelt korjati tema teosed. Nende Nõmme maja valvati pingsalt ning keegi ei julgenud nendega suhelda.

Ingomar Vihmari lavastuses mängivad Kleer Maibaum, Jaak Prints, Egon Nuter, Gert Raudsep, Maria Soomets jt.

Lisaks sellele esitatakse juunis Viinistu välilaval mullu esietendunud Mart Kivastiku isamaalist “põnevuslugu” “Eesti asi”, mis räägib loo Krimuna küla rahvast, kes on otsustanud minna Tartusse esimesele laulupeole.

Viinistu hümnid

•• Viinistul on olnud viis n-ö hümni. Neist esimene, aastast 1947, pajatab värvikatest tegelastest, kes püüavad kala ja võtavad viina. Jaan Manitski rootsi tädi oli lausa pahane, et Manitski vanaisa Lõuka Tõnis kohe esimeses salmis joodikuks tehakse: “Lõuka Tõnis võrke seab, viinaklaasi kinni peab,” seisab hümnis.

•• 1995. aastal kirjutatu käsitleb samu teemasid, kuid lisab:

“Nüüd on külas uued ajad

tagastatud vanad majad.

Kaljulal on uhke hoone

varsti sealt me kaupa toome.

Jaan Manitski – täitsamees

käsi Viinistul on sees.

Elasime kolkas me

nüüd viib tee Euroopasse.”

••Kolm aastat hiljem kirjutatud hümn kurdab, et inimesed lahkuvad ja seltsielu jääb soiku, kalatööstus enam ei tööta.

••2000. aasta hümnis kurdetakse, et külas puudub lasteaed. Ühtaegu rõõmustatakse, et austerservikukasvatus pakub tööd ning seltsielu on jälle käima läinud. Lisaks pajatatakse:

“Kersna – see on tegija,

meile tõi “Pealtnägija”.

Mohni saare kuulsaks tegi,

seda Eesti rahvas nägi.

Enne olid Mohnis lambad

nüüd on puhkajate kambad.

Raha tasku, hüppa paati

Mohnis meri põlvist saati.”

••Viimane, 2002. aasta hümn, millega tähistati küla 630. sünnipäeva, on selline:

“Kätte jõudnud jaanikuu

Viinistul on juubel suur

sugulased-tuttavad

meile külla ruttavad.

Küla keskel Sunimägi

kaupluses on Tammemägi.

Varustab meid kraamiga,

millest patt on keelduda.

Peatselt lootust iibe tõusus

uued seened andvat jõudu

kuuldavasti shiitaki

mõjub kui Viagragi.

Valla valitsejal raha

see ei ole üldse paha

poolel külal kasuks see –

saavad puhta joogivee.

Rannas vanast hoonest uus

kullakarva muuseum

avab oma uksed täna

ja on vaatajate päralt.

Õnne Sulle, koduküla

armastame Sind me üha.

Sinu metsad, kivirannad

meile ikka jõudu andvad.”

Kultuur

Viinistu kunstimuuseum

••Pärast kolhoosiaegse kalatööstuse hoonetekompleksi renoveerimist 2002. aasta suvel sai Viinistu küla oma kunstimuuseumi, kui Viinistul sündinud ärimees Jaan Manitski paigutas sinna kõigile huvilistele vaatamiseks oma kunstikogu. See koosneb tuntumate Eesti kunstnike maalidest ja graafilistest lehtedest (ligi 400 nimetust) ning annab vaatajatele ülevaate baltisaksa e. Düsseldorfi koolkonna, sõjaeelse Tartu Pallase koolkonna ja nüüdisaegsete Eesti kunstnike töödest.

••Lisaks pidevalt täienevale püsiekspositsioonile võib Viinistu ainulaadsetes silindrikujulistes näitusesaalides regulaarselt näha külalisnäitusi. Näitusesaalid ehitati ümber kalatööstuse veemahutitest. Sel suvel avavad seal isikunäituse Evi Kask ja Lola Liivat.

••Katlamajas ja välilaval on siiani etendatud mitmeid teatritükke. 2004. aastal sai alguse Viinistu triloogia, kui etendus Mart Kivastiku kirjutatud ja Aleksander Eelmaa lavastatud “Külmetava kunstniku portree” Konrad Mäest. Järgmisel suvel tõid Mart Kivastik ja Hendrik Toompere jun lavale loo Eduard Wiiraltist. Lavastus kandis pealkirja “Põrgu wärk”. Etendused müüdi kõik välja ja seda mängiti edasi Draamateatri saalis. Samuti pälvis lavastus mitu preemiat. 2006. aastal lavastasid Aarne Üksküla ja Raimo Pass Mart Kivastiku näidendi Elmar Kitsest “Kits viiuli ja õngega”.

••Paar kuud enne seda lavastus katlamajas Andrus Kivirähki kirjutatud ja Hendrik Toompere jun lavastatud “Sürrealistid”, mis põhineb kuulsate sürrealistide Dali, Bretoni, Duschampi jt elulugudel. Seda mängiti Viinistul veel ka järgmisel suvel.

••Mullu tuli Kivastik tagasi Viinistule ning Ingomar Vihmar lavastas tema lõbusa lauludega tüki “Eesti asi”, mis naaseb sinna ka sel suvel.

••Lisaks sellele esitati eelmise suve lõpus Viinistul ainust Beethovevi ooperit “Fidelio”, dirigeeris Tõnu Kaljuste ja lavastas Liis Kolle. Aasta varem oli Kolle sealsamas, taas Nargen Festivali raames, lavastanud Haydni ooperi “Üksik saar”.

Ajalugu

Suvel 636. aastapäev

••Esimesed elanikud võisid geograaf Endel Varepi hinnangul Viinistule asuda 14. sajandi keskpaiku. Muistend pajatab, et Viinistu küla esimesed asukad olnud kaks Suursaare venda: Heikki ja Aadu. Heikki rajanud kodu küla loodeossa, mistõttu see sai nimeks Heigi, ja tänini nimetatakse küla seda otsa Heigiotsaks. Aadu rajas elamise küla kagupoolsesse otsa, Aadu talu järgi hakati seda kanti nimetama Aaduotsaks. Hiljem tulnud kolmas vend Aksel ja ehitanud maja küla keskele, mille nimeks jäi Aksli.

••Esimene kirjalik allikas, mille järgi Viinistu ajalugu loetakse, on pärit aastast 1372. Tallinna linnaarhiivis paiknevas ürikus on kirjutatud Tallinnas elavast Viinistu kalurist – Wynest Wischerist. Järelikult võib arvata, et Viinistu oli juba sel ajal kauriküla.

••Viinistu küla nime lugusid on mitu. On arvatud, see tuleneb sõnast “finish” (lõpp), sest algul munkadele kuulunud maa-ala lõppes Heigiotsas ja jäi vaid üle öelda “lõpp”. Teine legend kõneleb, et küla asustamisaegadel oli praeguste rannajärvede (Maa- ja Ulglahe) asemel merelaht ja küla nooletupekujuline. Soome keeles on nooletupp “viini” ja nõnda võidi nimetada kogu küla.

••Ühes vanas Kolga mõisa rendiraamatus on Viinistu küla nimetuseks Finnisdorf – Soome küla. Ehk on aga hoopis sealt pärit praegune Viinistu.

••Kohalike hambameeste pajatuste kohaselt on koduküla nimi seotud hoopis sellega, et Viinistu oli tuntud piirituseveo tõttu ja piirituse kohta tarvitati sageli sõna “viin” (viinaplekk, viinalaev, viinalaar). Kuna paljud külaelanikud olid salakaubaveo tõttu vangiski istunud, siis siit tuleks “istuma”. Need kaks – “viin” ja “istu” – annavad kokku küla nime, õige ja elulähedase.

••Kõige rohkem elas Viinistul inimesi enne Teist maailmasõda, kui neid oli ligi 500. Pärast küüditamist ja sõjasündmusi oli 1944. aasta oktoobris jäänud külla vaid 146 inimest. 2002. aasta andmetel elas Viinistul pisut alla 200 inimese.

Allikas: loksa.ee/viinistu