Viis kuuma metallbändi Londoni klubides

Metall on praegu huvitavaim subkultuur ja väga võimalik, et kultuur ilma sub’ita. Uus aasta võiks tuua selle jaoks läbimurde, kui lõppev seda juba teinud ei oleks, kirjutab Londonis viie metallbändi kontserdil käinud Mihkel Raud.

Sõber Tõnis on mulle viimase aasta jooksul imetlusväärse järjekindlusega tassinud kuulata plaate, mille kohta on maailma mõjukamast ekstreemmuusika ajakirjast Terrorizer midagi lugenud. Sõber Mart aga räägib juba pikemat aega, palavikuline tuluke silmis, kuidas metallimehed on südamlikud ning diskomehed kurjad ja vägivaldsed. Sõpru peab kuulama. Ei rohkem ega vähem kui viis täispikka stiilipuhast õhtut pealaest jalatallani musta nahka riietunud sõbralike metallistide seltskonnas oleks paari aasta eest kahtlaselt paistnud. Ajad on muutunud.

Oma isiklikku klubituuri “neli matust ja üks pulm” (viiest kontserdist osutus üks tähelepanuväärselt õõvastavaks tilu-liluks ehk pulmaks) alustasin Londonis Islingtoni linnajaos, mis kuratlikku kanti lahedate söögiurgaste ja baaride kõrval The Garage’i nimelist under-

ground-klubi majutab. Maailmas, mille raadioeetrit iiveldama ajavalt talumatu ning ühegi nurgata ohutu Top-40 löga täidab, pole piisavalt ekstreemne ükski muusikavorm. Sellise teadmisega ma The Garage’i salooni tüüpi uste vahelt sisse igatahes koperdasin.

Khanate

26. november

The Garage

Sealtkaudu pooleteise tunni möödudes välja vaarudes olin ma uus mees, sest Khanate on bänd, mis isegi kõikenäinud metallinimese alalõua laksti vastu õllest kleepuvat klubipõrandat kukutab. Oi pagan! Kui esimese Black Sabbathi plaadi ilmumisest alates on kõik heavy metal’i bändid generatsioon generatsiooni järel noid Tony Iommi kriipivalt kurjakuulutavaid riffe järjest kiiremaks keeranud, siis Khanate on otsustanud teha hiiglasliku sammu teises suunas. Nende kraam on aeglane ning selleks, et aru saada, kui aeglane see kraam on, ei piisa Sabbathi vinüülplaatide vähemal kiirusel mängimisest. Kui käik koosneb näiteks neljast noodist, siis jätab Khanate iga noodi vahele 20-sekundilise pausi ning pole ime, et bändi tunniajane sett vaid kolmest loost koosneb.

Alan Dubini vokaal on pärit kusagilt, ent mitte siit maailmast. Korrutage 666 ja 666 ning võtke see siis astmesse 666. Merchandise’i letis müüakse Khanate’i kontsert-DVD-d ning kindlas teadmises, et salvestisel Ring filmis halvaendelised sündmused käivitanud videokassetiga sarnane letaalne mõju peab olema, rändab see minu põuetaskusse.

Opeth

30. november

The Forum

Rootslaste Opeth, nagu bändi laulja ja kitarrist Mikael Škerfeldt mõni päev pärast Khanate’i maailma muutnud esinemist eneseiroonilise muigega kuulutab, on veteranbänd. Selle viimane album “Ghost Reveries” on Stockholmi ansambli suurele areenile lennutanud ja The Forumi tüüpi priske kapatsiteediga klubi väljamüümine pole nende puhul Londoni-taolises metropolis enam probleem.

Opeth on muidugi erakordne orkester ning pahvikslööva muusikalise virtuoossuse ja Yesile või King Crimsonile kinda heitvate kompositsioonide kõrval (Khanate’i lugudega võrreldes on need lühemad, ent tubli kümme minutit kestab igaüks ometi) leiab sõber Mardi varemmainitud sõbralike metallimeeste teooria elavat kinnitust: Škerfeldt itsitab death metal’i klisŠeede üle suhteliselt varjamatult ja kuigi bänd laval pilvi lõikava Boeing 747 marki lennuki mootorina töötab, on tema sümpaatsed vahepöördumised palju maalähedasemad kui interkontinentaalsed õhukoridorid. Ta paneb publiku unisoonis mörisema ning klaarib arveid plaadifirmabossiga, kes Opethit selle karjääri jooksul röövinud on. Eks see “armas poiss kõrvaltmajast” retoorika natuke demüstifitseerivalt mõjub, kuid nagu Inglise black metal’i ansambel Cradle of Filth siinsamas Forumis mõni päev hiljem demonstreerib, on demüstifitseerimine ka metallis teinekord hädavajalik.

Cradle of Filth

3. detsember

The Forum

Cradle of Filth teeb satanismiga sama, mida tegi TV-evangelism kristlusega. See õõnes Eurovisooni-metall on algusest lõpuni tühi nagu anonüümse alkohooliku peeker ja tajutav vahe Opethiga torgib silma juba enne pisarateni naeruväärse klounaadi algust.

Umbseks suitsetatud Forumit täidavad valdavalt 14–15-aastased tüdrukud ja poisid. Kui nende silmi püüdlikult mustaks värvitud laigud ei ümbritseks, võiks vabalt arvata, et agent on mulle eksikombel ajakirja Stiina järjekordsele promoüritusele pileti müünud. Hõõguvad suitsukonid lendavad üle inimpeade ning õlletopsidegi kõrvalseisjate kukaldesse loopimine näib tore meelelahutus olevat.

Tige Eesti vanainimene muutub aga veelgi kurjemaks, kui bänd taluvuse piire testival sagedusel kriiskavate laste ovatsioonide saatel stiilipuhtalt dekoreeritud lavale tormab. See on camp vana kuu suuruse algustähega. Aga ma ei naera. Nagu ka minust kaks meetrit eespool seisev naine, kel seljale traageldatud “666” ning tontlikult lõõmavad sügavpruunid silmad, mis kui Isanda valvekoerad olukorda hindavad, on ainsad ehtsad asjad täna õhtul. Ma saan hiilgavalt aru, miks black metal’i kodumaal Norras sõnu cradle,

of ja filth samas järjekorras lausuda ei tohi, viisakas seltskonnas vähemalt.

Mastodon

5. detsember

Scala

Ameeriklaste Mastodon mängib Scalas kaks päeva hiljem ja kuigi mõne kuu eest müüs Lacuna Coil sama klubi pilgeni välja, selgub nüüd, et toda Kings Crossi raudteejaama vahetuses läheduses paiknevat kohta on võimalik veelgi rohkem välja müüa. Sõber Mart tunneks ennast siin hästi, sest sõbralikumaks üks seltskond enam ei lähe. Mis sest, et liikuda ja hingata on sisuliselt võimatu. Sõber Tõnisel oleks siin ka hea olla, sest enam paremaks seda tüüpi post-stoner metal ei lähe.

Mastodoni on nimetatud bändiks, mis Metallica maamunalt lõplikult minema pühib. Olgu Metallicaga ja vajadusega see maamunalt pühkida kuidas on, ent Mastodon virutab tigeda seti lugusid, mis näppavad vürtsi nii Rushilt kui Venomilt, Dream Theaterilt kui ka Deep Purple’ilt. Kodu poole sõitvas metroovagunis räägib samalt kontserdilt tulnud mees sellest, kuidas häid bände on liiga palju ja kuidas nad kõik on pärit Ameerikast.

Arch Enemy

15. detsember

Astoria

Kirgliku metalliselli väite esimese poolega saab kahtlemata ainult nõustuda, kuid teine pool ei pea siiski sajaprotsendiliselt paika, sest praeguse hetke kuumim nimi metallis Arch Enemy on Rootsi bänd. Nende superstaarlusest kõnelevad valjuhäälselt kõik faktid.

Esiteks saavad nad endale lubada sugugi mitte kaheksanda esŠeloni soojendusbände ning Kanada jõuk Strapping Young Lad kostitab Astoriasse Rootsi megatähti kuulama kogunenud metallpäid brutaalse andmise ning ohjeldamatu fakk-juutamisega, mis paneb oma koomilises teatraalsuses mõtlema, kas maailma ajaloo esimene metallbänd äkki mitte The Crazy World of Arthur Brown polnud.

Teiseks lendavad taas kord kustutamata konid ja õllepurgid vastu pahaaimamatult esimestes ridades seisvate kontserdikülastajate pikajuukselisi päid, mis tähendab, et lasteajakirjad Kerrang ning Metal Hammer on ilmselt Arch Enemyst kõvasti kirjutanud: siinsed mudilased võivad olla üleannetud, ent erakordne trenditeadlikkus iseloomustab neid ometi.

Arch Enemy võlgneb kogu oma edu omaaegse The Plasmaticsi nimelise orkestri laulja Wendy O’Williamsi mõnevõrra kammitsetumale reinkarnatsioonile Angela Gossowile, kes on kahtlemata nii hingematvalt karismaatiline kui “konkurentsivõimeliselt” kena. Meloodilist powermetal’it ning death’i sünteesivale põhjale laob Gossow oma kriiskavaid fraase, mis Venomi laulja Cronose ja juba mainitud O’Connori vokaalsooritustest miilide kaugusele ei jää.