„Viiuldaja katusel”. Kui omast saab võõras​

„Viiuldaja katusel” puudutab liiga aktuaalseid teemasid, et olla pelk meelelahutus.

Hiljuti vestlesin sõbraga, kes väitis vankumatult, et muusikal on kohutav žanr. Püüdsin teda märgatavate tulemusteta veenda selles, et olemuselt halba žanrit ei ole olemas – kõik sõltub teostusest. „Viiuldaja katusel” esietendusel mõtlesin, kas see võiks olla muusikal, mis sõbra ümber veenaks.

Algmaterjal pakub ilmselgeid võimalusi olla aktuaalne läbi kümnendite. Meenutagem: juttu on Anatevka külas elavast juudi perekonnast, kus pereisa Tevje peab toime tulema teadmisega, et tema viiest tütrest kolm vanemat ei hooli traditsioonidest, on üleüldse igavesed radikaalid ja tahavad abielluda armastusest. Vanemate vaatepunktist tundub iga uus partii üha hullem. Samal ajal kui perekonnas toimuvas kajab vastu aja muutumine, leiavad aset ka tervet Anatevkat puudutavad muutused. Tsaari ukaas sunnib juudid kodust lahkuma. Päris palju sellist, mida korraga vastu võtta ja millega kohaneda.