Viive Noor joonistab kahupäid, kel must täpp suu juures
Millalgi 1990. aastate paiku ilmusid lasteraamatutesse tema kuulsad kahupäised tegelased. Viive Noore raamatupiltide seltsis on juba terve põlvkond üles kasvanud. Tema illustratsioonidega kaunistatud Reet Made raamat “Vallatuste pood” valiti 2005. aasta viie kauneima lasteraamatu hulka ning sai rahvusraamatukogult Kuldraamatu auhinna.
Kuidas ta neid kahupäid teeb? “Need on akvarelliga tehtud – kuivatatud, sulatatud ja jälle natuke kuivatatud. Seda on väga raske seletada. Ühel hetkel nad lihtsalt hakkasid tulema. Mulle hirmsasti meeldivad suured juuksed,” selgitab Viive Noor.
Tihti on tema tegelastel must täpp suu juures.
“Lapsed taipasid kohe, et see peab seal olema, eriti tüdrukud. Üks pisike tüdruk küsis: kas see ongi teie firmamärk? Suured inimesed kraapisid musta märgi maha, arvasid, et on kärbse kaka. Hiljem ma kirjutasin trükikoja jaoks juurde, et paluks mitte ära kraapida.”
Mõni inimene on hiljem tunnistanud, et talle lapsena kunstniku tööd ei meeldinudki. Alles täiskasvanuna märgatakse, kui kenad ja hoolega tehtud need on.
“Kindlasti on lapsi, kellele need pildid ka algusest peale meeldivad. Või ei hakkagi kunagi meeldima. Inimeste maitse on erinev. Lapsed vaatavad pilti hoopis teistmoodi. Ma ei taha üldistada, sest iga laps on erinev, aga mulle tundub, et lastele meeldivad rohkem realistlikumad ja naljakamad asjad. Palju loeb ka see, mida laps on varem näinud, kas ta on poiss või tüdruk.
Kui raamatuid hindavad täiskasvanute ja laste ürii, ei kattu otsused kunagi.
Mõni kunstnik ütleb, et ta joonistab lastele. Mina päris kindlasti ei mõtle, et ma joonistan lastele. Ma joonistan iseendale. Võib-olla joonistan sellele lapsele, kes on minu sees alles. See oli vist Ilon Wikland, kes ütles, et tema teeb sellele lapsele, kes ta kunagi oli.”
Kõige ilusam kompliment
“Üks kompliment jääb mulle vist elu lõpuni meelde, sest see oli nii hea ja tuli siirast lapsesuust. Kuulsin seda Kohtla-Järve koolis, mitu klassi oli koos. Mul lasti endast natuke rääkida ja siis hakkasid õpetajad küsimusi esitama: millal te hakkasite raamatuid tegema jne. Enam-vähem tean kõiki neid küsimusi ette. Ja siis küsis üks laps: “Millal te tegelikult hakkasite raamatuid tegema?” Õpetaja ütles, et kunstnik ju just ütles. “Ei, ma mõtlesin, millal te neid nii ilusasti tegema hakkasite?” Niisuguse asja peale võib küll ainult laps tulla!”
Raamatupildi tegemine võtab aega. Ühele pildile võib kuluda kolm nädalat, kui see kaheksatunnisesse tööpäeva ümber arvutada. Jutuga tuleb side saavutada ja sinna sisse minna. Siis on lootust, et sellest sünnib midagi toredat.
“Mõnikord on jutt nagu jutt ikka, jutul pole häda, aga ise ei saa selle jutuga mingisugust kontakti. See jääb alati kõige viimaseks, kui on juba paanika ja tähtaeg. Siis paanikas mõnikord plahvatab. Juhtub, et sellest tuleb raamatu kõige parem pilt. See vist ongi inspiratsioon, aga seda juhtub harva.”
Milline on hea illustratsioon? “Ma ei hinda eriti kõrgelt selliseid pilte, mis paljalt kirjaniku teksti illustreerivad,” ütleb Viive Noor. “Kunstnik peaks edasi andma oma nägemuse, lisama tekstile mingi uue mõõtme. Tema tööd peaksid olema omaette kunstiteos, tulema tema seest, mitte olema pelgalt tekstitäiendus. Ja ma arvan ka, et hea illustratsioon peaks east olenemata pakkuma vaatamis- ja nautimisrõõmu.”
