Viivi ja Wagneri koomiksi looja: mul ei ole sõnumit!
„Viivi ja Wagner” on Soomes ja mujalgi väga populaarne koomiks. Kas see ei mõju autorile kuidagi vangistavalt? Ehk tahaksite mõnda teist tegelast joonistada?
Eks ma teengi teisi asju, kui tundub, et vabadusest puudu tuleb. Joonistan ka lastele mõeldud koomiksit „Minerva”, mille osad ilmuvad pikemate albumitena. Praegu töötan kolmanda osa kallal. Peale selle alustan jaanuaris uut koomiksiriba, mis hakkab ilmuma ühes Soome nädalalehes. Ja eks ma tegelen ka teiste asjadega, mis mind huvitavad, joonistan lühemaid koomikseid ja nii edasi.
Kas Wagneri sigatseva, aga sümpaatse tegelaskuju loomise eesmärk oli võidelda meesõigusluse eest?
Hee… ei. Mul ei ole edastada ühtki sõnumit või midagi sellist. Mulle lihtsalt meeldib koomikseid teha. Kui edu poleks tulnud „Viivi ja Wagneriga”, siis joonistaksin midagi muud, aga koomiksimaailm on mulle tõesti oluline. Alustasin lapsena, vist umbes seitsmeaastaselt. Esialgu oli see kõigest hobi, joonistasin sellepärast, et koomiksid lihtsalt meeldivad mulle. Lugesin lapsena kõike: „Piilupart Donaldit” ja teisi Ameerika teoseid, õuduskoomikseid, Euroopa kraami, nagu „Tintin” ja „Asterix”...
Messil tutvustati teid kõige kuulsama Soome koomiksikunstnikuna...
See oli nali!
... aga kes on teie enda jaoks kõige olulisem tegija?
Ilmselt Mauri Kunnas, kes on kõige rohkem tuntud lasteajakirjade kaastöölise ja raamatuillustraatorina, aga tal on ka täiskasvanute koomikseid (millest tuntuim on rokkareid parodeeriv „Nyrok City” – toim). Oleme koos ka bändi teinud, ta on mu sõber, tore mees ja suurepärane kunstnik.
Tänavu täitus Soome koomiksi sünnist sada aastat. Kas selle kultuurilõigu olukord on praegu parem või halvem kui, ütleme, 1980-ndatel?
No kindlasti parem kui 1970-ndatel, sest siis peeti koomikseid endiselt lapsikuks asjaks, millega tegelevad vaid koolilapsed. Tänapäeval loeb Soomes igaüks koomikseid, pole vanuselisi ega soolisi piiranguid. Ja valik on märksa suurem. Praegu kasvab peale nii laste- kui ka täiskasvanutekoomiksite tegijaid ja internet aitab silmaringi laiendada. Nii et praegu võib olukorda päris heaks nimetada – ma pole küll ajakirjanik ega tunne teemat süvitsi, aga minu kui kunstniku ja tarbija seisukohast on küll täitsa hästi.
„Viivi ja Wagner”
Koomiks paarisuhte argielust
Viivi on tänapäeva naine, kes muretseb oma kaalu pärast, huvitub alternatiivteadustest ja keskkonnakaitsest. Tema mees Wagner on aga sõna otseses mõttes tõeline siga, kelle õnnetundeks piisab põhivajaduste rahuldamisest.
Ilmub alates 2004. aastast Eesti Päevalehes.
