Viivitus vabaduse kaitsel
“Siia maani ja mitte kaugemale,” kuulutab mälestuskivi Valklas, kohas, millest vaenulikud väed 3. jaanuaril 1919 ei suutnud kaugemale tungida.
Säärast kivi pole Eestis mujal võimalik püstitada. Sinimägede all pidasid eestlastest sõdurid 1944. aastal küll edukalt vastu, kuid nende taganemise viimane joon asub Saksa- ja Tšehhimaal. 1941. aastal punavägedesse sunnitud eestlaste jaoks asus taganemise viimane joon aga hoopis Siberi piiril.
Võrreldav on ehk vaid Tallinnas Marta tänaval asuv mälestusrist linnapeale, kes 1560. aastal langes linnaväravate esisel võitluses Vene vägede vastu, kuid võit Liivi sõjas jäi siiski baltisakslaste, poolakate ja rootslaste saagiks. Eestlased olid välisvaenlase varem maalt välja kihutada suutnud vaid 1061. ja 1221. aastal.
Iga aasta 3. jaanuaril meenutatakse Eestis Vabadussõja lõppu, tähistades päeva, mil relvad 1920. aastal vaikisid. Kuid aasta enne seda oli seis palju kriitilisem. Venemaalt pealetungivad väeosad olid valmis Tallinna vallutama. 700 aastat pärast Madisepäeva lahingut vajas Eesti taas “põlvepikkuseid poisikesi”, kes oma esiisade maad kaitseksid.
Kui enamlik võim 1918. aastal sõnu murdes Bresti rahu tühistas ja oma lääneserval iseseisvunud riike alistama ruttas, oli Eesti täiesti kaitsetu. 22. novembril 1918 oli värskelt võimule saanud ajutine valitsus sunnitud sakslastest sõdureid lausa anuma, et nad Eesti idapiiri kaitseta ei jätaks.
Iseseisvusse ei usutud
Eesti Vabariik oli just oma iseseisvuse kätte saanud, kuid selle püsimajäämisse ei usutud maailmas, ei usutud õigupoolest Eestis endaski. Kuid maailmasõja rindeil olid paljud eestlased saanud korraliku sõjakarastuse ja 1917. aastal oli rahvusvägede loomisel ka eeltöö ära tehtud. Riigivõim oli sündimas, armee ja kaitseliit loomisel.
Uue armee loomine ei tulnud mingil juhul tühjalt kohalt, kuid esialgu oli uutel üksustel võimalik pealetungiva vaenlase eest vaid taganeda. Distsipliin oli nõrk, Eesti armee sündis alles lahinguväljal. 29. novembril 1918 langes Narva ja punased lõid Eesti Töörahva Kommuuni. Võru langes 8., Rakvere 16., Valga 17., Tartu 22. ja Tapa 24. detsembril 1918. Viimane suurem punaste võit Eestis oli Tõrva vallutamine 1. jaanuaril 1919. Punaste rünnakuhoog sai otsa ja eestlaste oma riigi tahe jäi peale. Aleksander Tõnissoni juhitavad 1. diviisi väed peatasid nende rünnaku Harjumaal Jägala jõe – Kehra – Valkla joonel. Anton Irve juhitud soomusrong nr 1 paiskas punased Kehra alt taganema ja 7. jaanuaril võis Eesti alustada suurpealetungi, mis peatus pärast ajutist taandumist veebruaris lõpuks alles Lätis Daugava jõel ja Venemaal teisel pool Tsarskoje Selod ja Luugat.
Lihtsustatult võiks öelda, et Vabadussõja võitmiseks polnudki vaja muud kui vaid kolmeks hargnevat raudteed ning käepäraste vahenditega kuulikindlamaks tehtud soomusronge. Kui punastel kulus Valklani tungimiseks 37 päeva, siis Eesti vägedel kulus nende Eestist välja löömiseks vaid 29 päeva. Peamine võit saavutati vabatahtlike abil ja neid siiski jätkus. Kuperjanovi partisanid vallutasid 14. jaanuaril omal algatusel Tartu, saades abi soomusrongidest. Narva vallutati 19. jaanuaril, Võru ja Valga 1. ning Petseri 4. veebruaril 1919.
Kõige tõhusama töö tegid ära vabatahtlikud kaitseliitlased, eriti see üksus, mida juhtis Julius Kuperjanov. Välisabi oli vajalik, kuid siiski teisejärguline. Briti sõjalaevad aitasid dessantide toimetamisega punaste tagalasse. Soomest ja Skandinaavia riikidest appi tulnud vabatahtlikud jõudsid rindele siis, kui murrang oli juba toimunud.
Kuperjanov sai Paju all surmavalt haavata ja suri 2. veebruaril Tartus, täpselt aasta enne rahulepingu sõlmimist. Sõja lõpuni ei elanud ka Irv, kes langes 27. aprillil. Paju lahing jaanuari viimastel päevadel kujutas endast aga ilmselt kõige verisemat lahingut eestlaste ja läti punaküttide vahel. Ja saagiks oli Valga linn, mille jagamine ähvardas poolteist aastat hiljemgi kaks riiki sõtta ajada.
Eesti eelis oli 1919. aastal see, et punavägedel polnud selget sihti. Tartu massimõrv jaanuaris 1919 võttis punastelt viimase usaldusväärsuse. Nad tahtsid võimu, kuid ei osanud valida oma riigi ja võõraste mõttekaaslaste vahel. Eesti Töörahva Kommuuni juht Jaan Anvelt ei olnud suurem asi väejuht, mida tõestasid nii 1919. kui ka 1924. aasta. Punaväge üritati samuti alles nullist ehitada, kuid Venemaal oli enamlastel toetajaid veelgi vähem kui Eestis.
Naabrite vabadusvõitlus
•• Soomes häbenetakse siiani nime Vabadussõda. Punaste valitsusel oli parlamendiski tugev toetus, ent valgete võim tugines enamusele ja hilisema Eesti-vaenlase Rüdiger von der Goltzi abile. Terrorile tugineti mõlemal poolel, kuid 13 000 punase surm vangilaagrites sõja lõppedes oli mõttetu ohver. Soome kodusõjas jäi venelaste osa mõnevõrra väiksemaks. Kuid iseseisvuse eest sõdisid ka soomlased ja nendegi sõda lõppes Tartus Venemaaga sõlmitud lepinguga.
•• Eesti puhul on kodusõjast raske rääkida. Kuigi punaste poolel oli palju eestlastest kommuniste, ei olnud nad punavägedes just kandvaim osa. Nende eesmärk oli Eesti iseseisvuse likvideerimine. Parlamentaarne enamus Eesti Maa-päeval oli selgelt iseseisvuse poolt, enamlasi oli selles kogus vaid viis. Ka tulid punaväed Eestisse 1918. aastal selgelt väljast, olles varem taganenud Bresti rahu aegse rindejoone taha.
••Venemaa oli 1919. aastal igal rindel sõjas ja enamlased asusid oma maailmarevolutsiooni relvajõul laiendama. Leedus polnud jaanuaris 1919 keegi punaseid Vilniuse esiselt tõrjumas, Leedu armee sai tuleristsed alles 10. veebruaril. Läti valitsus polnud võimeline ka Riiat kaitsma.
•• Oma huve üritasid Baltimaades ajada ka baltisakslased. Landesveeri ja Pavel Bermondt-Avalovi üksused üritasid Eestile, Lätile ja Leedule selja tagant hoope jagada. Läti vabadussõda algas tegelikult alles seal, kus Eesti Vabadussõda Landesveeri purustamise järel peatus.
