Viktoria Ladõnskaja: Lasnagorskit minu seest enam välja ei saaks

Ajakirjanik Viktoria Ladõnskaja kirjutab lapse­põlvemälestustes 1980. ja 1990. aastate Lasnamäest ja sinna sündinud noore venelase valikutest.

••Räägite oma raamatus, et teatud keskkonnast tulnutel on justkui halvem positsioon elu alustamisel. Aga milliseid on need positiivsed momendid, mida Lasnamäel kasvamine on andnud?

Mulle näib, et „madalstardi printsiip” on mõnevõrra laiem, kui te järeldate. Sellele vaatamata on ka see printsiip teatud mõttes Lasnamäe positiivne pagas. Ma ei kipu eriti kujutama Lasnamäed mustvalgetes toonides. See rajoon on väga sügavalt seotud minu lapsepõlve ja noorusega, aga lapse ja noore inimese psühholoogia on üldiselt selline, et eelistatakse näha peamiselt head ja seda ka endale projitseerida.

••Kirjutate ka, et olete „Lasnamäe maha jätnud”. Millistes olukordades märkate, et Lasnamäe pole teid maha jätnud?

Vastan tsitaadiga raamatust. On ütlus: tüdruku võid külast välja saada, aga vaat küla tüdrukust vaevalt. Lasnamäed või adapteeritud venekeelses versioonis „Lasnagorskit” ei saa minust enam välja rebida. Mu mäletamise makilintidel liiguvad kahina saatel mälestused sellest, mida ja kuidas õpetati kohalikes vene koolides, mida vaadati televiisorist, millistel teemadel arutleti õuedes. Siia on salvestatud ka see, kuidas Eesti iseseisvus saabus Lasnamäele ja kuidas sellest linnaosast sai aastate jooksul see niinimetatud riik riigis, mis ei ole ei Venemaa ega Nõukogude Liit, kuid mis ei ole ka päris Eesti Vabariik. Mõnikord vilksatavad selles kakofoonias eestikeelsed fraasid, kuid need ei soleeri ning jäävad vaid vihjeteks „teistsuguse elu olemasolu” kohta.