Vilja Nyholm-Palm: „Wikmani poisid” pole seebiseriaal

 (5)
Vilja Nyholm-Palm: „Wikmani poisid” pole seebiseriaal
Vilja Nyholm-Palm koos monteerija Fred Sazanoviga „Eestlase ja venelase” järjekordset osa kokku panemas Terje Lepp

ETV alustas „Wikmani poiste” uuesti näitamist. Klassikaks saanud telelavastus on oma 15-aastasest vanusest hoolimata vaatamisväärne ka praegu.

1994. aasta suvel ja sügisel üles võetud „Wikmani poisid” esietendus ETV-s 1. jaanuaril 1995. Selle lavastaja Vilja Palm-Nyholm (52) on üks esimesi diplomeeritud telerežissööre Eestis ja tal on nii tõsise telekunsti kui ka nüüdisaegse seriaali tegemise kogemusi. Praegu on tema tehtud „Eestlane ja venelane” Kanal 2 ekraanil, varasemasse aega jäävad stuudiosarjad „Kodu keset linna” ja „Helena”.

— Kui palju on muutunud teleseriaali tegemine 15 aasta jooksul? Kas praegu oleks „Wikmani poisse” lihtsam teha?

Montaaži kohapealt kindlasti, sest see on nii palju muutunud ning annab ajavõitu ja kergendab tööd – kui sa tahad midagi ümber tõsta, teed vaid paar klõpsu arvutiklaviatuuril. „Wikmani poisse” võtsime veel lintide peale, monteerisime Beta-lintidega. Tegime isegi eelmontaaži VHS-ide peal. See võttis kohutava aja, kogu aeg käis üks edasi-tagasi kerimine.

Palju väiksemaks ja mugavamaks on muutunud kogu valgustustehnika – nüüd mahub kogu varustus kohvrikesse ära. „Wikmani” ajal see väga hull polnud, kuigi ma olen ka bussitäie tehnikaga võttele sõitnud. Kui filmisime 1985. aastal telefilmi „Kahe kodu ballaad”, siis olid kaasas jõujaam ja ülekandejaam – mõlemad olid suured bussid, järelkäru taga, see oli igavene pikk rong.

— Kas praegu teeksid midagi teisiti?

Muidugi teeks. Tehnika on hoopis teine, ja kui raha oleks piisavalt ega peaks põlve otsas tegema nagu tookord, siis teeks kõik teisiti. Aga ma ei taha seda enam, see sai korra tehtud ja jäägu ta sinna oma aega.

— Mis „Wikmani poiste” tegemise ajast meelde on jäänud?

Esimene, mis meenub, on ikkagi suhted, need jäävad. Iga kord on mul neid näitlejaid mõnus kohata, sest olime ju pikalt koos. Tookord võtsime materjali üles ühe suvega ja siis aegamööda, näitlejate teatritöö kõrvalt puuduvaid stseene kuni peaaegu kevadeni välja. Tuli arvestada aastaaegu, sest kõike ei saanud ju lõõskava päikesega võtta. Suvel salvestasime kogu koolis toimuva tegevuse, kuna õppeaasta alguseks tuli ruumid vabastada. Kogu kooli osa puudutava materjali filmisime vanas Westholmi koolimajas Kevade tänaval. Vangistseenid said üles võetud Vasalemmas Murru vangla väravate vahel. Käisime ka Rootsis. Jaan Krossil on ju raamatus sees, kuidas poisid käisid Stockholmis ja mida nad seal kogesid. Kuna võtted toimusid 1994. aastal, kavandasime filmimist ka Estonia pardal. Käisime eelnevalt laeval koos operaatoriga, tutvusime kaptenite ja tüürimeestega, kes meile laeva näitasid, tegime isegi proovikaadreid… Aga pärast filmisime siiski teises laevas…

Sarja tegemise raha oli muidugi vähe. Mäletan, et käisime ise võttepaigas maju ja planke värvimas, tapetseerisime ka Laasiku toa. Saime majavalitsuse kaudu ühe kasutamata korteri Kadrioru külje all, aga pidime seal natuke remonti tegema – niisiis panime hommikul assistendiga tapeeti ja õhtul filmisime.

Väga sümpaatne oli vanemate näitlejate kaader – Aarne Üksküla, kes tegi kuldse rolli õpetajana, Mikk Mikiver, Elle Kull, Luule Komissarov, Maria Klenskaja, Enn Kraam, Mari Lill ja teised. Meil oli jube vähe raha, 600 000 krooni 12 osa peale, nüüd ei saa selle eest enam teadussaatesarjagi. Kroon oli alles paar aastat tagasi tulnud, kasutatavad summad olid küll väikesed, kuid me ei koonerdanud. Vaid kaks näitlejat 60-st ütlesid osalemise rahasumma pärast üles. Meenub, et kui kutsusin Jüri Krjukovit Sirkeli isa rolli ja nimetasin tasu, siis Jüri ütles: mis sa mulle rahast üldse räägid, ma olen nagunii nõus, muidugi ma tulen ja teen seda Krossi lugu.

— Kas tollast telelavastuse tegemist saab võrrelda praeguste seriaalide tegemisega?

Loe veel

Ei saa võrrelda lugu, mida saab näidata ka aastate pärast, ja seebiseriaali, mille eesmärk on veidi teine. Ajaloolistes ja kunstilistes sarjades tuleb arvestada ajastut ja olustikku, filmida tuleb eri interjöörides ja tänavatel, kostüümid peavad olema ajastu­truud, peab jälgima, et pilt midagi ütleks. Igapäevaseriaali kunstiline pool jääb vaesemaks ja selle üle ei pea pikalt mõtlema. Aga ka „Eestlast ja venelast” võtame neljas kohas – meil on eestlaste korter, venelaste korter, muti suvila ja üks vanem maja. Peab olema erinevaid interjööre, muidu läheks ikka väga „Kodu keset linnaks” või „Vaprateks ja ilusateks”, mida võib stuudios üles võtta mitu osa päevas.

Telerežissöör

Vilja Nyholm-Palm

Haridus

1977–1983 Leningradi riiklik teatriinstituut, telerežii eriala

1993–1997 täienduskursused Soomes ja Taanis

Töö

1975–1977 ETV laste- ja noortesaadete režissööri assistent

1983– ETV kunsti- ja kirjandussaadete režissöör

1989– ETV teleteatri režissöör-lavastaja

1993–1999 ETV teleteatri pea­režissöör

1999–2001 Kanal 2 programmidirektor

1994–2003 TPÜ telerežii õppejõud

Tehtud tööd

Filme Eesti Telefilmis:

„Kahe kodu ballaad”, 2. režissöör (1985); „Võtmeküsimus”, 2. re­žis­söör (1986); „Narva kosk”, 2. re­žissöör (1987)

Lavastusi ETV Teleteatris:

„Mona Lisa” (1983); „Kohtume alleel” (1989); „Kummaline missis Savage” (1990); „Maarjamaa” (1991); „Kohus” (1991); „Pakume teile viirpapagoisid” (1992); „Ükskord elus oli nii (1992); „Wikmani poisid” (12 osa, 1994); „Koor minu kohvis” (1998) jt

Sarjad

„Kodu keset linna” (TV3 2004–2006); „Helena” (TV3 2006); telemäng „Juhtimisaju” (ETV 2007–2008), „Eestlane ja venelane” (Kanal 2)

„Wikmani poisid” P 20.25 ETV-s

„Eestlane ja venelane” N 20.00 Kanal 2-s

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare