Vilja riigile!

Vaatlusi viljateemale eesti kirjanduses

Igal maal on omad looduslikud rikkused – kus nafta, kus kivisüsi, kus kuld või elevandiluu. Eesti kohta ütleb laulusalm, et ei leidu siin hõbedat-kulda, kuid viljakandvat mulda on igal pool küllalt. Ja vanasõna ütleb, et põllumees põline rikas.

Öeldul on iva (sic!) sees. Alates aegadest, mil metsarahvast sai põllurahvas ja kütid-korilased hakkasid põlluharijateks, on just vili olnud meie rahva hõbe ja kuld, jõukuse ja heaolu võrdkuju, peamisi elukvaliteedi määrajaid, arengu kandvamaid jõude. Põlluharimine, mis täitis peaaegu kogu aastaringi, andis lauale kõige olulisema toidu – leiva.

Juba 4000 aasta eest kasvatati Eesti aladel otra. Rukis jõudis siia alles meie ajaarvamise esimesel aastatuhandel ja hõivas kõrge saagikuse tõttu põllukultuuride hulgas esikoha. Siinse kandi rehetarede suitsus kuivatatud vili säilis oluliselt paremini mujal Euroopas kasvatatud viljast, olles seega hansaliidu aegadel ja hiljem väga hinnas ekspordiartikkel. Rootsi ajal 17. sajandil oli Eesti ala sisuliselt Rootsi riigi (mis oli tollal hiigelriik, kaardudes ümber Läänemere) viljaaidaks.

“Talupoegadel oli keelatud oma saadusi turule viia – sel moel vältisid mõisnikud konkurentsi,” kirjutab “Eesti rahvakultuur” (lk 73). “Päriselt see neil siiski ei õnnestunud, sest kohalikud kaupmehed olid talupoegade viljasaagi ülesostmisest väga huvitatud. Ega talupoegadel oma saadusi küll kuigi palju müügiks üle ei jäänud, sest umbes veerand saagist säilitati seemneks, teine veerand läks mõisale andamiks. Ülejäänud poolega tuli toita oma peret, nii et müüa sai midagi ainult kõhu arvelt.”

Nõnda lõikasid talupoegade tööst ja vaevast suurt tulu Vana-Liivimaa feodaalid, elades viljamüügist väga luksuslikult. Talupoja mure vilja pärast oli aga sellevõrra suurem, sest lisaks oma perele tuli toita veel feodaali – ja laia Euroopat.

Lausmaa ja vooremaa

Nii nagu põlluharimine ja viljakasvatus olid esikohal külaühiskonnas, on nad silmapaistval kohal ka rahvaluules, hiljem ilukirjanduses. Vilja problemaatika taustal omandab ilmekad piirjooned küla klassiühiskond, seisuste süsteem. Heaks näiteks selle kohta võib tuua August Jakobsoni muinasjutu “Külmataadi kättemaks” (kogus “Suur onu ja väike vennapoeg”, 1964).

“Üks pool külast oli tasane lausmaa, teine pool – kruusaküngastega, nõlvakuline vooremaa. Lausmaa oli rammus ja viljakandev, vooremaa nõlvakulise maa lahjadel põldudel jäi aga kõik igerikuks: rukis ulatus karjapoisile vaevalt põlvini, kaer ning oder ei suutnud suuremat sorti konna selgagi põletava päikese eest kinni katta. Ja selle järele, kuidas olid põllud ja missugust saaki nad andsid, olid ka inimesed ise – lausmaa omad olid lärmakad ja upsakad, küngastel asuvate talude omad sõnaahtrad ja alati murelikud.”

Kolme esimese lausega on kirjaniku meisterlik sulg näiliselt viljapõlde võrreldes toonud tegelikult välja teravad majanduslikud vastuolud külas – ühel pool kulakud, teisel pool kehvikud ja keskmikud. Kohe käivitub ka konflikt. Lausmaamehed istuvad parajasti kõrtsis ja sumisevad, sest “mis viga pidu pidada, kui viljasaak tõotab jälle hea tulla!”, kui kõrtsi astub katkenud ja lapitud vammuses taat, paludes öömaja. Ülbed ja upsakad lausmaamehed eesotsas kõrtsipapaga kihutavad teekäija pikema jututa minema. See lähebki, saates enne kõrtsiliste peale sajatuse: “Oodake mul, kitsipungad! Küll te Külma-Matsi veel meeles peate!”

Külma-Mats saab öömaja juba esimeses kehvade küngaste talus, soovides hommikul lahkele pererahvale: “Ja kasvagu teil vili edaspidi nagu müür, üle pea pikemalegi mehele!”

Seevastu lausmaa talude mehi üllatab esimeste päikesekiirte akna taha ilmudes kange külmavärin, mille eest päästab ainult ahjukummil kasukate alla pugemine. Seejärel võtab külm ka kõik lausmaa põllud ära, “küngastel asuvate talude vili oleks aga nagu palju tihedamaks ning kõrgemaks kasvanud”. “Ja eks siis lausmaa talude upsakad isandad viimaks taibanudki: kurjuse ja kadedusega maailmas kaugele ei jõua!”

Sõda viljatera pärast

Ka viljateral leiame rahvaluules olevat tähendusrikka osa täita. Tihti naerdakse muinasjuttudes tillukese viljatera abil välja suurt väiklust, kadedust, ahnust ja omakasupüüdu.

Levinud muinasjututüübis teevad rott ja varblane ühiselt maha nisu, pärast saaki terahaaval pooleks jagades. Kuid üks tera jääb üle ning põhjustab kokkupõrke. Siinkohal vaadeldavas teisendis “Karistatud uudishimu” (kogus “Imeveski”, 1992) ütleb värb: “Rott, sul terav hammas, hammusta see tera pooleks. – “Sul teravam nokk, hammusta sina,” vastab rott. Varblane hammustab, aga neelab tera kogemata alla. “Nüüd algas nurisemine ja sõnelemine nende vahel. Viimaks läks päris tüliks ja taplemiseks.” Kumbki pool läheb liitlasi otsima, et sõda pidada.

Tegu on muide väga huvitava muinasjututüübiga, kus algsüžeest (rott ja varblane jagavad saaki, minnes tülli) kasvab välja uus süžee (ühe vaenupoole liitlane saab haavata ja teeb päästjale väärtusliku kingituse), millest omakorda kasvab kolmas, täiesti uute tegelastega süžee (päästja poeg läheb vanakurja juurde sulaseks). Niisiis tekitab viljatera siin nn liblikatiivaefekti, pannes aluse suurejoonelisele põlvkonnasaagale.

Algsüžee eraldi on väga õpetlikuks jutuks vormistanud August Jakobson (“Hiir ja varblane”, kogus “Tark mees taskus”, 1961). Selles lähevad hiir ja varblane asja lahendama karu juurde, kes tüli tekitanud kaeratera osapoolte vahel pooleks teha laseb ja ülejäänud vilja endale kohtuotsuse tasuks nõuab.

Kõrvalepõikena eesti oludest ja rahvaloomingust sobib siinkohal peatuda toredal iiri rahvajutul “Peenam, Panam, Mara-Fanam” (kogus “Torupill, haldjad ja hiiglased”, 1978). Peenam, Panam, Mara-Fanam ja Calliach-Aranam paistavad olevat neli talupoega (jutust ei selgu, kes nad täpselt on, isegi nende sugu jääb selgusetuks, vabalt võivad nad olla ka neli õde), kes jagavad ühist viljapõldu.

Vilja küpseks saades tekib vaidlus, kellele see kuulub. Minnakse mõisniku juurde, kes annab nõu põld ridade kaupa ära jagada. Jagatakse. Aga üks rida jääb üle. Kellele see saab? Taas minnakse mõisniku juurde, see laseb rea hakkide kaupa ära jagada. Kuid üks hakk jääb üle. Mõisnik soovitab haki vihkudeks jagada. Kuid üks vihk jääb üle. See jagatakse viljapeadeks. Kuid üks viljapea jääb üle. See jagatakse teradeks. Kuid üks tera jääb üle. Kui nüüd nelik taas isanda jutule ilmub, võtab see kõnealuse viljatera, viib tülitsejad jõe äärde kõige hirmsama neelukoha juurde ja viskab tera sinna. Kõik neli sukelduvad sellele järele – ja enam pole neid nähtud.

Teine tuntud ühe-viljatera-muinasjutt räägib varblasest, kes leiab odraiva ja plaanib sellest õlut (või kalja) teha. Kõigepealt laseb ta ival niiske sambla sees veel kasvada, siis kõrvetab selle tunamullusel tuleasemel linnaseks, linnase aga hõõrub jahuks, mille puistab järve. Kali valmis! Tuleb ligi hiir. Varblane pakub talle kalja juua. Hiir joob, vangutab pead ja jätkab oma teed. Siis tuleb koer. Kordub sama. Tuleb kass, joob ja kiidab. Kõige viimaks tuleb varblase juurde hobusekronu, kes ka joob ja lõpuks karmi tõe välja ütleb: “Maitse poolest päris hea. Aga kali see küll ei ole.”

Varblane ise joob oma kalja terve suve otsa ja hakkab alles sügisel aru pidama: “Küllap vist sai lahja neh… Näe, ongi juba vesine maitse manu tulnud. Järgmisel aastal vaja tuua kaks odraiva.” Ja toimibki nii.

Siinkohal ümberpajatatud teisend pärineb August Jakobsonilt (kogust “Tark mees taskus”), kes ilmselt noort lugejaskonda moraalselt määrida peljates on kaljateoga asendanud õlleteo. Muinasjutu hilisemates trükkides (kogus “Ööbik ja vaskuss”, 1987) on lõpp kahe odraivaga välja jäetud.

Kodumaa vajab haritud põllumehi

“Kodumaale on väga vaja haritud jõudusid,” ütleb Oskar Luts “Suves” Teele suu läbi, “see on: haritud põllumehi.” Igale Lutsu loomingu austajale on ka teada, millist ametit hindas Teele kõige rohkem, soovides just selle elukutse esindajana näha oma tulevast meest. Kosilaseks tükkivale Jorh Aadniel Kiirele põhjendab uhke tüdruk oma nõudmist: “Te teate, et ma maal olen sündinud ja maal üles kasvanud. Mina armastan põldusid ja heinamaid ja viljapuu-aedasid. Ilma nendeta ei suuda ma endale oma elu kudagi ette kujutada. Kõike seda võib mulle pakkuda ainult põllumees. Sellepärast, armas koolivend, tegin ma juba ammugi otsuseks ainult põllumeest oma eluseltsiliseks vastu võtta.”

Niisuguseid nõudmisi kuuldes võtab Kiir nõuks raputada endalt maha rätsepmeistri amet ja hakata põllumeheks. Aga ei saa kerge olema talle see tee, vaid on täis alandust ja kannatusi ning lõpeb krahhiga. Mingit toetust ei leia noormehe püha üritus ka Teele poolt. Pärast läbikukkumist Venemaal kuuleb Teele käest lohutust otsima läinud punapea vaid kalke sõnu: “Viljad! Mis teate teie viljadest. Kui te põllumees oleks, siis veel, et… Toots teab viljadest, Imelik… Tali… Liblegi teab rohkem kui teie.” Jah, põllumehel olid neil päevil kõvemad santsud kui antvärgil.

Nii veetlevalt kirjutas Luts tol ajal kõiksugu sisteemidest ja virtsahvtidest. Kirjastuses Ilmamaa 1994. aastal Oskar Lutsu nime all ilmunud “Talves” – mille kuulumine Lutsu loomingu hulka on algkäsikirja kaotsimineku ja ümberjutustaja, kellegi Arnold Karu silmatorkavalt liigse asjassesegatuse tõttu enam kui kaheldav – pole “Suve” lennukast huumorist jälgegi. See on asendunud pikkade tüütute olukirjeldustega stiilis: “Saaremaal on pekstud vilja kuivatamiseks olemas kiirkuivati (---). Kütet nõuab see asjandus tublisti, seda ei saa salata, sest kuivatis peab kuumendatud õhu temperatuur vähemalt sada kraadi olema ja tuleb hoolega jälgida mõõtjat, et see mitte üle saja kolmekümne ei tõuseks. (---) Sealjuures ei tõuse nende [terade] eneste kuumus mitte üle viiekümne kraadi ja see ei riku veel nende idanemisvõimet.”

Ohverdus punalippude all

Nõukogude Eesti esimestel aastatel oli vilja motiiv kunsti ja kirjandusse kinnistatud peaaegu lausa riiklikul tasemel. Vili oli riigile oluline strateegiline ressurss, eriti pärastsõjajärgse kogu rahva ennastsalgava ülesehitustöö ja kolhooside loomise aegu. Sotsialistlik kunst kujutas viljakasvatust ja -lõikust, kuid eriti viljanormide riigile andmist ülevates ja pidulikes, samal ajal ka agiteerivates toonides.

Juhan Smuuli lühipoeem “Kuidas Koguva küla käis punavooris” kujutab koduküla kolhoosnike viljakoristust ja uudseviljast normide riigile äraviimist.

Neiu, nutuselt:

“Kaua ma ootan siis sind?

Vaata, võtan kätte ja suren.”

Poiss, käheda bassiga:

„Mis sa nüüd nii!

Tead, et praegu on viljaga mure!”

Öö edenes, tahmast läks mustemaks,

sirtsud saagisid kirglikus valus.

Kahe sosin katkes, kui täpselt kell viis

traktor mürama lõi naabertalus.

Oi, rehed, oi, pühad! Kui kollane leek,

nagu päiksekuld suvisest taevast

vili sädeleb salvedes, tasudes

visa kündja ja külvaja vaeva.

Jaan Undusk on näidanud, kui palju põhines Stalini ajastu ilukirjanduspraktika piibellikel skeemidel. Fookuse sellise teravduse korral leiame ka vilja-luulest üheaegselt nii stalinistlikku kui religioosset. Parimaks näiteks on üleskutse anda riigile rohkem vilja, kui norm ette näeb, isegi viimane kehvik ja uusmaasaaja peab oma pühaks kohuseks norme ületada. Normide ületamise kirglikkus saavutab religioossed mõõtmed, rohkem andmine on justkui andam, ohverdus.

Loeme Smuuli luuletusest:

Vaikselt vastab Uuetoa peremees:

“Ei hakka ma tagasi viima.

Pane kirja, kui palju ma rohkem tõin,

– sada kakskümmend kilo jääb siia.”

Seevastu uusmaasaaja Juuraku Juula peab leppima vähema andamiga.

Aga Juulal on ikkagi väiksem koht,

ükskõik, kuidas kaalu ka vaatad –

kuuekümnest ometi rohkem ei jää,

mida riigile kingiks võib saata.

Uuetoa peremehe eeskuju järgib kogu küla, “iga mees andis oma kümned”. Smuuli luuletus on puhas piibellikule skeemile tõmmatud stalinism – kuid ometi on selle salmidesse põimitud rohkem elutõde, üldinimlikku tööpoeetikat, ajatut sotsiaalset protesti ja emotsionaalset pinget kui mõne teise luuletaja loomingus kokku. Ning kõik see seltsib väljendusrikka keele ja tabavate kujundilahendustega.

Sama religioosses mastaabis poetiseeritakse viljaga seonduvat ka Hans Leberechti romaanis “Valgus Koordis”, kus bandiidid pistavad parteiaktivisti õuel põlema vastlõigatud vilja kuhja (vrd Kaini ohverdus Jehoovale) ja Mihkel Koori kulaklik närusus just suhtumises viljasse paljastub.

Rukkiväli lagendikul heljub

Eesti rahvajuttude kesksemaid tegelasi on rehepapi positiivne kuju. Rehepapi ametiks oli järelevalve rehe töö üle ja vist mitte asjata pole ta ametinimeks saanud -papp. Rehepapp oli kirikuõpetaja paganlik analoog, humanistlike vaadete esimene kandja kristliku terrori all põlvili surutud ühiskonnas. Rehepapp oli paganlik preester, õpetaja ja rahvajuht (vrd Kivirähki rehepapp), kelle hoole all toimus eesti külas see suurim ja demokraatlikum kõigist kultustest: loova töö kultus. Ei saa olla juhus, et kõiki neid sotsiaalseid rolle kandis just viljaga seotud kuju.

Eesti kirjandus annab jätkuvalt kinnitust, et vili ja vilja teema on eestlasele olulised. Koolilapsed õpivad ka tänapäeval Smuuli ridu (“Mälestusi isast”):

Ma mäletan nii hästi kevadkülvi,

veel jääd on vilus, külmalt lõhnab muld

(---)

Ja kuidas mulda langes kuldne seeme,

kui teri viskas isa kare peo.

Ja armastatud laul nostalgitseb:

Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub,

kõrge kuusik kohab mäenõlvakul,

väike majakene maantee ääres seisab –

lapsepõlvekodu oli seal kord mul.