Viljakandev suurlinn pole pelgalt roheline utoopia


Linnalabori mõtted linnas toidu kasvatamise perspektiividest on pandud kaante vahele.

Kas alles hiljuti linliku eluviisini jõudnud eestlased peaksid taas näpud mulda pistma? Miks mitte, arvab Linnalabor, kelle 2008. aasta raport linnas söögi kasvatamisest toob puust ja punasena välja ka aianduse tarbimisvälised küljed.

Nii ei mõjugi külma dušina trükise alguses tutvustatud katse, kus kunstiakadeemia sissepääsu varikatusel maitsetaimi ja juurvilju kasvatanud Linna­labori töötajad tuvastasid saaki uurides, et pliisaaste tõttu pole soovitatav liiklussõlmede läheduses sööki kasvatada. (Samal ajal rõhutavad linnalaborandid, et taimedes saasteainete määramisest üheste järelduste tegemine on keeruline ja pikk protsess. Pealegi – kui kindlad saame olla Colombia tomati ja Uruguay füüsalite turvalisuses?) Linna­aiandus on tõepoolest nagu multifunktsionaalne Šveitsi nuga, mis kujundab linnast sõbralikuma ja hoolitsetuma keskkonna ning soodustab kogukonnaliikumist ka nende inimeste vahel, kellel puudub ühine keele- ja kultuuriruum (integratsioon!), toimib lõõgastava ja loova hobina ning annab nii oma toidulaua kujundamise vastutuse kui ka õigused indiviidile endale.

Sooviks linnalähedast aiamaad

Nõnda polegi kõhutäis esmane ja kõige olulisem aspekt, kuigi see, et ise toidu kasvatamine võimaldab tervisliku toidulaua vähem kindlustatud inimestele, pole üldse vähetähtis. Sellest on mujal maailmas juba ammu aru saadud ja jõutud huvitavate tulemusteni alates metropolide hästitoimivatest kogukonna­aedadest kuni koolilaste õppepeenardeni vanadel linnakalmistutel.    

Selles valguses ongi mõistetamatu, miks Tallinnal pole veel kas linnapiiri lähedal või mõnel nurjunud kinnisvaraprojekti tõttu „söötis” kesklinna maalapil ühiskondlikku ja seaduslikku aiamaad. Selge, et paljudel Eesti linastel on maakodu või -vana­ema, kuid oma maasika ja kaalini jõudmine nõuab aega ja finantse. Igal kevade-suve-sügise nädalavahetusel sadakond kilomeetrit autosõitu suvilasse teeb kasvatatava toidu kütuse hinda arvestades mõttetult kalliks ja saastab omakorda loodust.

Siin oleks odava rendiga linnaaed geniaalne lahendus, mille Tallinna vähemalt sõnades ühiskonnatundlik linnavalitsus kindlasti võiks oma tööplaani võtta. Muidugi ei keela keegi ka omaalgatust – kasvuhooneks ümber ehitatud rõdu või kartulimaad garaažikatusel – ja miks mitte alustada juba sel kevadel?

Linnalabori raamat on kasulik sellegi poolest, et esitab laiale lugejaskonnale   linnauurijate spetsiifilist sõnavara eestindatud kujul ja tänapäevased teooriad linna kui elusorganismi toimimisest.

„Söödav linn” 1

Sander Tint

Linnalabor

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare