Viljandi Folgil võluti indiaanlane Lendav Kotkas eesti keeles laulma
Täpsemalt siis pidi olema nii, et mida õnnelikum inimene, seda rohkem õnnelikke tuttavaid tal on. Ja laupäeva öösel Kirsimäele jõudes hakkabki kõrvade tagant imelik, sest õhus hõljuv mitme tuhande õnneliku inimese naudingutunne on nii tihe, et löö või nuga sisse ja võta tükk koju kaasa. Purki ja moosiriiulisse, et külmal talvel hea võtta oleks.
Folkimise viise on muidugi mitmeid ja kohustusliku kava hulka võib lugeda muudki peale muusika. Esimese asjana peab saabuja läbi astuma Viljandi „kaltsukatest” ja väiksematest riidepoodidest, mis on kõik oma mustriga rõivaesemed taas müüki paisanud. Folgiga kaasnev dresscode on oma pika seeliku ja väljaveninud kampsuni perioodist välja rabelenud ning pärimusmood on tänavapildis küpselt kohal. Sest kui festivali ajal Viljandis ringi käia, siis tundub, et kõik on üles otsinud oma lillelise kleidi, kirivöö (mida muide kuskilt müügilt ei leidnud!), linase pluusi, kirju salli ja tikanditega riided ning teinud pähe uhke punupatsi. Kord aastas on kõik suured rahvariidefännid. Üleni linase kostüümi või siis pealetrükitud kirivööga T-särgi leiab ka väikeselt turult, mis folgi ajal Arkaadia aias elab.
Toidutänav teeb samuti oma arenemisega rõõmu. Šašlõki ja vedelate friikartulitega rahuldumise aeg on Eesti festivalikultuuris läbi. Sada korda etem on suunduda mõne restorani väikesesse filiaali – olgu see siis Gruusia Saatkonna, Tsink Plekk Pangi või Creppi oma, mis kõik on enda telgid Viljandisse püsti pannud.
Kõht täis, tuleb natuke aega nõutuna Pärimusmuusika Aida ees seista („See suur maja, kus tagumine sein on klaasist,” seletab uustulnuk sõbrale telefonis oma asukohta), kontserdikava uurida ja maja kummalist korstent imetleda... Aga siis Kaevumäele, sest sealt algab Muusika.
Silver Sepa lavastatud avamis-tseremoonial pandi festivali saatus ruttu paika. Elusa šamaanikultuuriga Siberist tulnud Andrei Monguši laulmise peale tulid abivaimud kohale vastupanu avaldamata ning said kohe ka mõnusa tantsu- ja muusikatunni osaliseks. Nii ka esimesed külastajad. Siis soojendas etnolaagriliste kontsert üles Zetod, Lenna Kuurmaa ja Tsibihärbläseq ning esimene pauk käiski – rahvas ärkas ellu ja võluti ära. Rootsi ja Senegali koostöö ehk Ellika ja Solo lasi inimestel veidi rahulikumalt viiuli ja kora saatel õõtsuda, kuni tuli traditsiooniline Vägilased ja andis harjumuspäraselt menuka, kuigi ehk liiga valju kontserdi.
Omaette meistriteks võib pidada esimesele päevale punkti pannud ja laupäeva keskel esinenud India pillivõlureid Shubhendra Raod ja Satyajit Talwalkarit. Sitarivirtuoosi ja tablamängija anded ja muinasjutulised tehnilised oskused rahuldasid ka nõudlikemate melomaanide nõudmisi.
Reedel läheb ilmajaama ebamugav ennustus täide ja vesi tuleb taevast alla. Enne Kaevumäele suundumist trotsib folkija kangelt vihma (sest vihmakeepe ei tundu kuskil müügil olevat) ja läheb kindlasti Paabelit kuulama. Pärimusmuusikasse nii džässi kui ka rokki segav punt kutsub oma muusikastiili pärimusfusiooniks... Millegipärast libiseb ilmselt vähem korrektne „progefolk” kergemini üle huulte. Igal juhul õnnestub Paabelil anda kirglik ja tõenäoliselt oma olemasolu üks paremaid kontserte. Muu hulgas esitleb bänd ka oma värsket DVD-d.
Üsna varsti pärast seda astub lavale teine Eesti folgikuulsus Svjata Vatra, kes tõestab, kuidas eestlased igatsevad kuumaverelisuse järele. Laulja Ruslan Trochynskyi eeskujul hüppab pool publikut hullunult ja „Kalyna” ajal ei oleks ilmselt paljud märganudki, kui bänd poleks enam mänginud, sest publiku ühislaul oli nii vali. Lisaks oli selle pala ajal laval väike poiss, kes oli avaldanud soovi Ruslaniga koos laulda. Seisis natuke mikrofoni ees ja lõpuks hakkas laulmagi.
Ühel hetkel aga saabub aeg, kui tundub paslik noorte tüdrukute eeskujul mudas tantsida. Kui aga ei ela veel võib-olla nii hingest kaasa, et võiks paljajalu põlvini poriloigus mütata, siis pole ka hullu – selleks ajaks on nagunii kummikus auk, kust muda mõnusalt sisse voolab. Aga varsti saab juba tuppa. Vahepeal on igasuguste trepinurkade peale kogunenud spontaansed jämmivad muusikakooslused, kes meelitavad enda ümber terve hulga seisjaid ja kuulajaid.
Häbitult hilisele ajale paigutatud, kuid suurelt reklaamitud Tõva kurgulaulja Andrei Monguši kontsert demonstreeris esineja oskust eri rahvapille mängida. Tõeliselt meeliköitvat ja ahhetama panevat kurgulaulu kuulis osati hetkeks laulude sees, aga eriti siis, kui Monguš oli juba valmis lavalt lahkuma. Hääl, kus korraga jookseb kaks eri nooti, kõlab, nagu mees oleks alla neelanud vilepilli, mis siis Monguši enda jämedale bassile heledal häälel sekundeerib. Võõramaine laul tuli publikule lähemale aga siis, kui Monguši kõrvale istus koos oma kandlega Mari Kalkun ning muusika muutus pehmemaks ja kodusemaks. Nende kahe kooskõla oli kummaliselt harmooniline ja kaunis.
Teiselt poolt maakera pärit täies indiaanirüüs Lendav Kotkas tundus algul olevat Mongušiga sarnasest vaimsest kategooriast, kuigi oli lõpuks ikkagi hoopis teistsugune. Tütrega laval esinenud mees laulis publikule šamaanitrummi saatel oma rahva hüpnotiseerivaid rituaalseid laule ning andis vahepeal oma kultuuri kohta kõvasti selgitusi. Lõpuks laulis kaasa ka kogu üllatunud publik, sest Lendava Kotka suust tulev laul kõlas: „Tuli, anna jõudu, taevas, anna jõudu, looja, anna jõudu” ehk siis puhtas ja selges eesti keeles. Tal polnud aktsentigi, kui „aitäh” ütles...
Lõpuks ei jäta mainimata ka legendiks saanud Järsumäe Virvet, kes kõrgeski eas korrutab: „Nii jah, nii jah, olema see peab, sest elu ilma viinata on tuju nulli peal…” Mis on ka folgi nautimise üks viise, mida paljud ka harrastavad, aga tõesti – parem on sellest laulda kui seda ise harrastada. Seda enam, et Eesti pärimusmuusika on möödunud aasta jooksul märgatava tähelennu teinud ning nüüd kaalusidki kodumaised folgiga nakatavad bändid välisesinejad tihti üles. Nii avastamisrõõmu kui ka tuttavat mõnu saab Viljandi pärimusmuusika festivalilt igal juhul kuhjaga. Olekski ehk kohane paluda korraldajatel festival pisut pikemaks venitada… Hea meelega käiks sellisel mõnusal aastapikkusel komandeeringul.
XVII Viljandi pärimusmuusika festival
Esinesid: Zetod ja Lenna Kuurmaa, Atlas, Ellika ja Solo (Rootsi/Senegal), Juhan Uppin ja Tiit Kõrvits, Maa-meel, J. Karjalainen (Soome), Nikns Suns, Blima (Hispaania) jpt
23.–26. juulini 2009 Viljandis
Intervjuu
Svjata Vatra: Viljandi folk on üks paremini korraldatud festivale
Enne bändi kontserti rääkisime juttu Svjata Vatra laulja ja tromboonimängija Ruslan Trochynskyi, akordionist Kulno Malva ja mänedžer Terje Trochynckyiga.
•• Svjata Vatra on Viljandi pärimusmuusika festivali tõttu kokku saanud bänd. Kas folgil esinemine on teie jaoks seetõttu ka kuidagi erilisem?
Malva: Arvan, et folk on iga Eesti bändi jaoks eriline sündmus. Ja ka meie jaoks alati eriline.
Trochynskyi: Euroopas on folk kindlasti üks paremini korraldatud festivale, nii publiku kui ka muusikute jaoks. Muidu selle peale ei mõtleks, aga kui Euroopas ringi reisida, siis on kohe aru saada. Mujal peab artist endale võib-olla ise süüa ostma ja end ise ringi sõidutama.
Trochynskyi: Esimene kord, kui me Haydamakyga Kirsimäel mängisime, siis oli terve bänd väga vaimustunud. Mitte ainult mina, vaid kõik Haydamakys tahtsid, et ka Ukrainas oleks selline festival oma kultuuri armastavatele noortele. Svjata Vatraga olemegi esinenud igal folgil pärast meie esimest kontserti (2007. aastal.
•• Pärast kontserti (toimus reede õhtul – T. L.) hüppate bussi ja sõidate 2000 kilomeetri kaugusele Transilvaaniasse Felszigeti festivalile esinema. Millised aga on olnud seni ägedaimad kontserdielamused?
Koos: Käisime Tšehhis suurel festivalil, kus muu hulgas esinesid ka Morcheeba, Jamie Cullum ja Dikanda. Avasime oma kontserdiga festivali ja sellesse suurde tsirkusetelgi moodi esinemiskohta üritas end mahutada üle 2000 inimese, osa veel kiikas väljast ja proovis midagi näha. Andsime kolm kontserti kahe päevaga, aga need olid ka parimad kontserdid, sest meil oli publikuga väga võimas kontakt.
•• Tallinna muusikanädalal, mille kaudu teid ka Szigeti festivalile kutsuti, olite üldse vist kõige edukam ja parimat tagasisidet saanud artist.
Ruslan: Nendest artistidest, kes Tallinna muusikafestivalil esinesid, olime meie kõige rohkem välismaal kontserte andnud. Kui teha muusikat Eesti publikule ja mängida seda siin Eestis, siis see on hea Eesti mõistes. Aga tänu reisimisele teame ehk paremini, mida välismaa publik tahab — seal on teine maitse.