Fol­ki­mi­se vii­se on mui­du­gi mit­meid ja ko­hus­tus­li­ku ka­va hul­ka võib lu­ge­da muud­ki pea­le muu­si­ka. Esi­me­se as­ja­na peab saa­bu­ja lä­bi as­tu­ma Vil­jan­di „kalt­su­ka­tes­t” ja väik­se­ma­test rii­de­poo­di­dest, mis on kõik oma must­ri­ga rõivae­se­med taas müüki pai­sa­nud. Fol­gi­ga kaas­nev dress­co­de on oma pi­ka see­li­ku ja väl­ja­ve­ni­nud kamp­su­ni pe­rioo­dist väl­ja ra­be­le­nud ning pä­ri­mus­mood on tä­na­va­pil­dis küpselt ko­hal. Sest kui fes­ti­va­li ajal Vil­jan­dis rin­gi käia, siis tun­dub, et kõik on üles ot­si­nud oma lil­le­li­se klei­di, ki­rivöö (mi­da mui­de kus­kilt müügilt ei leid­nud!), li­na­se pluu­si, kir­ju sal­li ja ti­kan­di­te­ga rii­ded ning tei­nud pä­he uh­ke pu­nu­pat­si. Kord aas­tas on kõik suu­red rah­va­rii­defän­nid. Üle­ni li­na­se kostüümi või siis pea­letrüki­tud ki­rivöö­ga T-sär­gi leiab ka väi­ke­selt tu­rult, mis fol­gi ajal Ar­kaa­dia aias elab.

Toi­dutä­nav teeb sa­mu­ti oma are­ne­mi­se­ga rõõmu. Šašlõki ja ve­de­la­te frii­kar­tu­li­te­ga ra­hul­du­mi­se aeg on Ees­ti fes­ti­va­li­kul­tuu­ris lä­bi. Sa­da kor­da etem on suun­du­da mõne res­to­ra­ni väi­ke­ses­se fi­liaa­li – ol­gu see siis Gruu­sia Saat­kon­na, Tsink Plekk Pan­gi või Crep­pi oma, mis kõik on en­da tel­gid Vil­jan­dis­se püsti pan­nud.

Kõht täis, tu­leb na­tu­ke ae­ga nõutu­na Pä­ri­mus­muu­si­ka Ai­da ees seis­ta („See suur ma­ja, kus ta­gu­mi­ne sein on klaa­sist,” se­le­tab uus­tul­nuk sõbra­le te­le­fo­nis oma asu­koh­ta), kont­ser­di­ka­va uu­ri­da ja ma­ja kum­ma­list kors­tent imet­le­da... Aga siis Kae­vum­äe­le, sest sealt al­gab Muu­si­ka.

Sil­ver Se­pa la­vas­ta­tud ava­mis-tse­re­moo­nial pan­di fes­ti­va­li saa­tus rut­tu pai­ka. Elusa šamaa­ni­kul­tuu­ri­ga Si­be­rist tul­nud And­rei Mon­guši laul­mi­se pea­le tu­lid abi­vai­mud ko­ha­le vas­tu­pa­nu aval­da­ma­ta ning said ko­he ka mõnu­sa tant­su- ja muu­si­ka­tun­ni osa­li­seks. Nii ka esi­me­sed külas­ta­jad. Siis soo­jen­das et­no­laag­ri­lis­te kont­sert üles Ze­tod, Len­na Kuur­maa ja Tsi­bihärblä­seq ning esi­me­ne pauk käis­ki – rah­vas är­kas el­lu ja võlu­ti ära. Root­si ja Se­ne­ga­li koostöö ehk El­li­ka ja So­lo la­si ini­mes­tel vei­di ra­hu­li­ku­malt viiu­li ja ko­ra saa­tel õõtsu­da, ku­ni tu­li tra­dit­sioo­ni­li­ne Vä­gi­la­sed ja an­dis har­ju­muspä­ra­selt me­nu­ka, kui­gi ehk lii­ga val­ju kont­ser­di.

Omaet­te meist­ri­teks võib pi­da­da esi­me­se­le päe­va­le punk­ti pan­nud ja laup­äe­va kes­kel esi­ne­nud In­dia pil­livõlu­reid Shub­hend­ra Raod ja Sa­tya­jit Tal­wal­ka­rit. Si­ta­ri­vir­tuoo­si ja tab­lamän­gi­ja an­ded ja mui­nas­ju­tu­li­sed teh­ni­li­sed os­ku­sed ra­hul­da­sid ka nõud­li­ke­ma­te me­lo­maa­ni­de nõud­mi­si.

Ree­del lä­heb il­ma­jaa­ma eba­mu­gav en­nus­tus täi­de ja ve­si tu­leb tae­vast al­la. En­ne Kae­vumäe­le suun­du­mist trot­sib fol­ki­ja kan­gelt vih­ma (sest vih­ma­kee­pe ei tun­du kus­kil müügil ole­vat) ja lä­heb kind­las­ti Paa­be­lit kuu­la­ma. Pä­ri­mus­muu­si­kas­se nii džäs­si kui ka rok­ki se­gav punt kut­sub oma muu­si­kas­tii­li pä­ri­mus­fu­sioo­niks... Mil­le­gipä­rast li­bi­seb ilm­selt vä­hem kor­rekt­ne „p­ro­ge­fol­k” ker­ge­mi­ni üle huul­te. Igal ju­hul õnnes­tub Paa­be­lil an­da kirg­lik ja tõen­äo­li­selt oma ole­ma­so­lu üks pa­re­maid kont­ser­te. Muu hul­gas esit­leb bänd ka oma värs­ket DVD-d.

Üsna vars­ti pä­rast se­da as­tub la­va­le tei­ne Ees­ti fol­gi­kuul­sus Svja­ta Vat­ra, kes tões­tab, kui­das eest­la­sed igat­se­vad kuu­ma­ve­re­li­su­se jä­re­le. Laul­ja Rus­lan Troc­hyns­kyi ees­ku­jul hüppab pool pub­li­kut hul­lu­nult ja „Ka­ly­na” ajal ei oleks ilm­selt pal­jud mär­ga­nud­ki, kui bänd po­leks enam män­gi­nud, sest pub­li­ku ühis­laul oli nii va­li. Li­saks oli sel­le pa­la ajal la­val väi­ke poiss, kes oli aval­da­nud soo­vi Rus­la­ni­ga koos laul­da. Sei­sis na­tu­ke mik­ro­fo­ni ees ja lõpuks hak­kas laul­ma­gi.

Ühel het­kel aga saa­bub aeg, kui tun­dub pas­lik noor­te tüdru­ku­te ees­ku­jul mu­das tant­si­da. Kui aga ei ela veel võib-ol­la nii hin­gest kaa­sa, et võiks pal­ja­ja­lu põlvi­ni po­ri­loi­gus müta­ta, siis po­le ka hul­lu – sel­leks ajaks on na­gu­nii kum­mi­kus auk, kust mu­da mõnu­salt sis­se voo­lab. Aga vars­ti saab ju­ba tup­pa. Va­he­peal on iga­su­gus­te tre­pi­nur­ka­de pea­le ko­gu­ne­nud spon­taan­sed jäm­mi­vad muu­si­ka­koos­lu­sed, kes mee­li­ta­vad en­da ümber ter­ve hul­ga seis­jaid ja kuu­la­jaid.

Hä­bi­tult hi­li­se­le aja­le pai­gu­ta­tud, kuid suu­relt rek­laa­mi­tud Tõva kur­gu­laul­ja And­rei Mon­guši kont­sert de­monst­ree­ris esi­ne­ja os­kust eri rah­va­pil­le män­gi­da. Tõeli­selt mee­lik­öit­vat ja ah­he­ta­ma pa­ne­vat kur­gu­lau­lu kuu­lis osa­ti het­keks lau­lu­de sees, aga eri­ti siis, kui Mon­guš oli ju­ba val­mis la­valt lah­ku­ma. Hääl, kus kor­ra­ga jook­seb kaks eri noo­ti, kõlab, na­gu mees oleks al­la nee­la­nud vi­le­pil­li, mis siis Mon­guši en­da jä­me­da­le bas­si­le he­le­dal hää­lel se­kun­dee­rib. Võõra­mai­ne laul tu­li pub­li­ku­le lä­he­ma­le aga siis, kui Mon­guši kõrva­le is­tus koos oma kand­le­ga Ma­ri Kal­kun ning muu­si­ka muu­tus peh­me­maks ja ko­du­se­maks. Nen­de ka­he kooskõla oli kum­ma­li­selt har­moo­ni­li­ne ja kau­nis.

Tei­selt poolt maa­ke­ra pä­rit täies in­diaa­nirüüs Len­dav Kot­kas tun­dus al­gul ole­vat Mon­gušiga sar­na­sest vaim­sest ka­te­goo­riast, kui­gi oli lõpuks ik­ka­gi hoo­pis teist­su­gu­ne. Tütre­ga la­val esi­ne­nud mees lau­lis pub­li­ku­le šamaa­nit­rum­mi saa­tel oma rah­va hüpno­ti­see­ri­vaid ri­tuaal­seid lau­le ning an­dis va­he­peal oma kul­tuu­ri koh­ta kõvas­ti sel­gi­tu­si. Lõpuks lau­lis kaa­sa ka ko­gu ülla­tu­nud pub­lik, sest Len­da­va Kot­ka suust tu­lev laul kõlas: „Tu­li, an­na jõudu, tae­vas, an­na jõudu, loo­ja, an­na jõudu” ehk siis puh­tas ja sel­ges ees­ti kee­les. Tal pol­nud akt­sen­ti­gi, kui „aitä­h” ütles...

Lõpuks ei jä­ta mai­ni­ma­ta ka le­gen­diks saa­nud Jär­sum­äe Vir­vet, kes kõrges­ki eas kor­ru­tab: „Nii jah, nii jah, ole­ma see peab, sest elu il­ma vii­na­ta on tu­ju nul­li pea­l…” Mis on ka fol­gi nau­ti­mi­se üks vii­se, mi­da pal­jud ka har­ras­ta­vad, aga tões­ti – pa­rem on sel­lest laul­da kui se­da ise har­ras­ta­da. Se­da enam, et Ees­ti pä­ri­mus­muu­si­ka on möö­du­nud aas­ta jook­sul mär­ga­ta­va tä­he­len­nu tei­nud ning nüüd kaa­lu­sid­ki ko­du­mai­sed fol­gi­ga na­ka­ta­vad bän­did vä­li­se­si­ne­jad tih­ti üles. Nii avas­ta­misrõõmu kui ka tut­ta­vat mõnu saab Vil­jan­di pä­ri­mus­muu­si­ka fes­ti­va­lilt igal ju­hul kuh­ja­ga. Oleks­ki ehk ko­ha­ne pa­lu­da kor­ral­da­ja­tel fes­ti­val pi­sut pi­ke­maks ve­ni­ta­da… Hea mee­le­ga käiks sel­li­sel mõnu­sal aas­ta­pik­ku­sel ko­man­dee­rin­gul.

XVII Viljandi pärimusmuusika festival

Esinesid: Zetod ja Lenna Kuurmaa, Atlas, Ellika ja Solo (Rootsi/Senegal), Juhan Uppin ja Tiit Kõrvits, Maa-meel, J. Karjalainen (Soome), Nikns Suns, Blima (Hispaania) jpt

23.–26. juulini 2009 Viljandis

Intervjuu

Sv­ja­ta Vat­ra: Viljandi folk on üks pa­remini korraldatud festivale

Enne bändi kontserti rääkisime juttu Svjata Vatra laulja ja tromboonimängija Ruslan Trochynskyi, akordionist Kulno Malva ja mänedžer Terje Trochynckyiga.

••  Svjata Vatra on Viljandi pärimusmuusika festivali tõttu kokku saanud bänd. Kas folgil esinemine on teie jaoks seetõttu ka kuidagi erilisem?

Malva: Arvan, et folk on iga Eesti bändi jaoks eriline sündmus. Ja ka meie jaoks alati eriline.

Trochynskyi: Euroopas on folk kindlasti üks paremini korraldatud festivale, nii publiku kui ka muusikute jaoks. Muidu selle peale ei mõtleks, aga kui Euroopas ringi reisida, siis on kohe aru saada. Mujal peab artist endale võib-olla ise süüa ostma ja end ise ringi sõidutama.

Trochynskyi: Esimene kord, kui me Haydamakyga Kirsimäel mängisime, siis oli terve bänd väga vaimustunud. Mitte ainult mina, vaid kõik Haydamakys tahtsid, et ka Ukrainas oleks selline festival oma kultuuri armastavatele noortele. Svjata Vatraga olemegi esinenud igal folgil pärast meie esimest kontserti (2007. aastal.

••  Pärast kontserti (toimus reede õhtul – T. L.) hüppate bussi ja sõidate 2000 kilomeetri kaugusele Transilvaaniasse Felszigeti festivalile esinema. Millised aga on olnud seni ägedaimad kontserdielamused?

Koos: Käisime Tšehhis suurel festivalil, kus muu hulgas esinesid ka Morcheeba, Jamie Cullum ja Dikanda. Avasime oma kontserdiga festivali ja sellesse suurde tsirkusetelgi moodi esinemiskohta üritas end mahutada üle 2000 inimese, osa veel kiikas väljast ja proovis midagi näha. Andsime kolm kontserti kahe päevaga, aga need olid ka parimad kontserdid, sest meil oli publikuga väga võimas kontakt.

••  Tallinna muusikanädalal, mille kaudu teid ka Szigeti festivalile kutsuti, olite üldse vist kõige edukam ja parimat tagasisidet saanud artist.

Ruslan: Nendest artistidest, kes Tallinna muusikafestivalil esinesid, olime meie kõige rohkem välismaal kontserte andnud. Kui teha muusikat Eesti publikule ja mängida seda siin Eestis, siis see on hea Eesti mõistes. Aga tänu reisimisele teame ehk paremini, mida välismaa publik tahab — seal on teine maitse.