Niikaua kui kestab folk, püsib pärimuskultuur elujõulisena. Kord aastas toimuv pärismuusika festival on ehe näide selle kohta, kuidas kultuur kolib peomeeleolus kapist välja. Peale kontsertide külastamise oodati huvilisi õpitubadesse, ööülikooli, regilaulupessa, muinasjututuppa, näitustele, pillilaadale ja käsitööhoovi. Koostöös PÖFF-iga oli taas filmiprogramm.

Roheline festival

Selleaastane Viljandi pärismuusika festival tõestas, et eestlane kummardab iidseid tantsutraditsioone. Folk oli kui korralik simman, kus 30-kraadises päikeselõõsas väsimatult jalga keerutati. Tõestati, et eestlased pole mitte ainult laulurahvas, vaid meie seas leidub ka tantsulõvisid. Lava eest koristati pingid ja publik elas maapinna rappudes kaasa. Isegi osa esinejaid tuli lavalt kuulajate sekka ja õpetas hiljem vabaõhuplatsil võõramaiseid tantsusamme.

Miinuseks on festivalil alati see, et karvased ja sulelised festivalikülastajad jagunevad ummikuid tekitades linna peale laiali. Seekord oli külastajatele avatud vaid üks telkla, milles oli tavapärasest rangem kontroll. Kord oli tänu rangetele turvameestele samasugune kui lastelaagris: öörahu algas kell 11 ja öist jauramist pereinimeste rõõmuks ei toimunud.

Selleaastane folk oli keskkonnahoidlik roheline festival ja vabaõhulavade lähedusse prügihunnikuid vedelema ei jäänud. Koostöös MTÜ-ga Eesti Pakendiringlus tagatakse, et kogu tekkinud praht jõuaks taaskasutusse kas jäätmekütusena või uute toodete lähtematerjalina.

Üle Viljandi kajanud tants ja trall on selleks korraks läbi, linn jääb ootama järgmist suve.