Vinged leiud Eesti disainiloost


Vinged leiud Eesti disainiloost
----

Tundub, et eestlased alles avastavad omamaise disaini lugu ja väärtust. Siin on esile toodud mõned erilised peatükid, põnevad leiud ja lustlikud lood Eesti disainiloo viimasest aastasajast. Lugu on sündinud koostöös tarbekunsti- ja disainimuuseumi disainiajaloolase Kai Lobjakaga.

Ilmselt on enamik meist näinud või omanud rohelist või halli elektrilist õliradiaatorit ning hoidnud peos Vasara ukselinki. Siin on nende asjade lood.

Pärsimäe tool, 1930-ndad

•• Maalikunstnik Karl Pärsimäe pajuvitstest painutanud tooli kinkis tarbekunsti- ja disainimuuseumile Kristina Kukk, kelle perekonda oli see jõudnud aastakümnete eest kunstniku õe kingitusena (kunstniku ema ja Kristina Kuke vanavanaema olid õed). Tool pärines kodutalust Sikalt, kus kunstnik Pärsimägi veetis suurema osa oma elust. Traagilise saatusega pallaslane ise suri juunis 1942 Auschwitzi koonduslaagris vangina number 41043.

Talupojaperest pärit Pärsimägi oli teada kui kuldsete kätega leiutaja ja lihtsast nutikusest on sündinud ka see tool: koorimata pajuvitsad on põlve peal painutatud ja siis naeltega kokku kopsitud. Tegemist ei ole niivõrd disainiklassikaga, kuivõrd ühe toreda kultuuriloolise jäljega. Tõenäoliselt korvipunumisest tuletatud tehnika on jõudnud sumerite, egiptlase ja antiikmaailma kaudu ka tänapäeva, kuid korvmööbli kõrgajaks võib kindlasti pidada 19. sajandit. Eestis on korvmööblil küljes mõnus kuurordihõng – see on märk puhkusest, vabadusest ja maaõhust.

Puujändrik-vaas, umbes 1912

•• Tundmatu autor

•• Selle põneva vaasi pakkus tarbekunsti- ja disainimuuseumile vanadaam Eila Pajupuu. Tema ema oli selle saanud oma küla noormehe Eedi käest kiindumuse märgiks. Kuid neil ei olnud piisavalt kindlameelsust siduda eluteed igaveseks ja nõnda oli see ka omamoodi lahkumiskink Eedilt. Vabakäeline kirje vaasi all ütleb vaid: „Hara mälestuseks Ehale”.

Veel saame teada, et madalkuumuskeraamikas ja glasuuritud vaas on valminud Loksa tellisetehase abiga. Tundmatu kujundaja ei ole ilmselt olnud professionaal: kuigi stiililt on aimata juugendi mõju, on siiski tegemist rahvapärase ande siiralt koomilise väljendusega.

Hõbedast

õllekann,

1930-ndad

•• Roman Tavasti ettevõte

•• Selle väga erilise õllekannu täpne lugu on teadmata, kuid kõigi eelduste kohaselt oli tegemist kingitusega. Rahvusromantilist puust õllekappa järgiva vormi on Roman Tavasti firma pannud väga kvaliteetselt hõbedasse ja kaunistanud punaste klaaskividega.

Muuseum ostis selle 1988. aastal Tallinna polütehniliselt instituudilt. Nõukogude ajal tõenäoliselt rändauhinnana kasutatud kannule on graveeritud tekst: „1947 sügisel majandustk. 1948 Majandusteaduskond 1949 Ehitusteaduskond 1950 Ehitusteaduskond 1951 Ehitusteaduskond 1952 Keemia-Mäeteaduskond 1953 Ehitusteaduskond 1958 Majandusteaduskond 1961 Ehitusteaduskond”.

Raadio Estonia-4, 1963–1964

•• Erik-Arne Uustalu

•• Raadiotehase Punane RET toodanguks olid raadiovastuvõtjad ja elektrotehniline aparatuur. Kui tehnika areng jõudis stereofooniani, püüdis ka raadiotehas uute mudelite abil ajaga kaasas käia.

ERKI-s õppinud Erik-Arne Uustalule tehti ettepanek kujundada Punasele RET-ile uus stereofooniline vastuvõtja, hoolimata sellest, et noor kunstnik oli õppinud ERKI-s viis aastat hoopis metallikunsti.

Diplomitöö tehniliseks juhendajaks sai raadiotehase konstrueerimisosakonna juhataja ja 1961. aastal ERKI kiitusega lõpetanud Erik-Arne Uustalu võeti raadiotehasesse disainerina tööle. Raadio Estonia-3 olid kujundanud konstruktorid ja Erik-Arne Uustalu esimene ülesanne oli selle kujundust moderniseerida. Nii sündiski 1963–1964 ajalukku läinud mudel Estonia-4.

Järgmiseks suuremaks proovikiviks sai Estonia-stereo kujundamine. Selle töö arendus jõudis kuni tootmiseni – valmisid joonised ja tootenäidised ning Moskvast saadi autoritunnistus –, kuid tootmiseks ei läinud, sest tuli käsk raadiotootmine lõpetada. Tehas allus otse Moskvale ja tõenäoliselt oli palju olulisem toota sõjatööstusele mõõteriistu. 

Elektriline õliradiaator, 1974

•• Bruno Tomberg

Loe veel

•• Volta tehases oli toomises üks malmradiaatori mudel, mille ümberkujundamiseks otsustati pöörduda kunstiinstituudi disainikateedri poole. Kateedrit juhtis selle asutaja Bruno Tomberg. Aktsepteeritud kavand anti 1974. aastal tootmisse ja seda toodeti praegu täiesti ulmeliselt mõjuvas – ligi poolemiljonilises – tiraažis! Õliradiaatori populaarsuses mängis rolli ka see, et toodet ostsid päris palju turistid ja lähivälismaalased.

PS. Kes veel ei tea: disainiauhind Bruno on saanud nime just disainikateedri rajaja prof Bruno Tombergi järgi.

ClassXFurniture’i mööbel,

1990-ndate teine pool

•• Priit Verlin, Rain Pluutus, Dan Lukas, Priit Videvik

•• ClassXFurniture’i taga olid neli poissi. Kõik sai alguse Tartu kunstikooli lõpetamisest 1994. aastal. Ideeks oli, et iga ese on teos – radikaalse mõnuga astuti vastu hulgitootmisele ja klassikalisele disainile. Ruum tuleb pigem allutada paarile tugevale aktsendile.

Iga esemega oli meeletult tööd: üht tooli tehti kolm-neli kuud, Rain Pluutuse kirjutuslauda koguni aasta. Kuigi poiste partneriteks oli paar Lääne-Viru firmat, käis kogu tegemine üldiselt pihu vahel ja lõviosa aega kulus viimistlusele. Diplomitöö üks ikonograafilisemaid teoseid – tool Allegro – valmistati muide Soome firmas, mis toodab Eliel Saarineni mööblit.

ClassXFurniture käis uljalt maailma messidel Kölnis, Udines (Itaalia) ja NY-s hoolimata sellest, et turundusest polnud poistel õrna aimugi. Kui prototüüp sai kõva raha eest maha müüdud, tehti kõva pidu ja hakati jälle otsast peale.

Priit Verlin nendib tagasi vaadates, et tegu oli ikka paraja hullumeelsusega: kuigi sellistele esemetele on turg olemas, peaks müük käima hoopis teistsuguseid kanaleid pidi.

2000. aastal valis saksa disainer Ingo Maurer tooli Allegro maailma disaini aastaraamatusse ja oma tööde pilte leiavad nad seniajani mõnikord Itaalia ja Skandinaavia ajakirjadest.

ClassXFurniture’i seltskonnast tegelevad kujundamisega endiselt Priit Verlin ja Rain Pluutus. Esimene teenib leiba peamiselt saalitoolide ja kõnepultide valmistamise-turustamisega, teine on kujundanud näiteks Haapsalu mänguväljaku. Dan Lukas on Hiiumaa muinsuskaitse inspektor ja Priit Videvikust sai üks Eesti peamisi kasutatud autokummide müüjaid.

Estoplasti

esimene

halogeenlamp, 1985

•• Riho Vahtra

•• 1982. aastal arutati üleliidulise valgustehnikainstituudi direktori Šahparunjantsiga võimalust koondada tehasesse Estoplast kogu NSVL-i halogeenvalgustite alane oskusteave. Šahparunjants oli arukas ja autoriteetne direktor, kelle sõnadel oli kaalu. Kuna tegemist oli väga moodsa teemaga, siis uskus ta, et vaid Estoplast suudaks selle oma lihtsa ja lääneliku joonega ellu viia.

Kui Riho Vahtra otsis 1984. aasta lõpus ERKI diplomitöö teemat, tundus halogeenlambi kujundamine talle igati loogiline ja kuna ta töötas juba õppimise ajal lepinguga Estoplastis, siis otsustatigi anda see teema just talle pureda. Lampi luues mõtles ta peamiselt eriti täpse töö tegijatele, kes vajavad palju valgust, nagu arhitektid, insenerid, kellassepad ja kullassepad. Nii sündis eri kasutusvõimalustega moodulsari: lauapealne, laua serva külge kinnitatav mudel jne.

1985. suveks valmis töötav makett, milles kasutati Ida-Saksamaalt toodud 12 V ja 50 W pirni. Trafoks leiti sobiv tüüp ühest Ida-Virumaa kaevanduspiirkonnas paiknenud trafotehasest. Keraamilise ja kuumust taluva lambipesa tootmine oli kavandatud Tartusse.

Ühe näitena nõudluse tekkimisest mäletab disainer momenti, kui Ivi Eenmaa käis Estoplasti näidiste saalis valmiva rahvusraamatukogu tarbeks valgusteid valimas. Olles näinud halogeenlambi prototüüpi, arvas ta, et ainuüksi rahvusraamatukogule oleks neid vaja vähemalt tuhatkond, ja kiiresti.

Projekti kirstunaelaks said valgustipirnid, mis pidid tulema Saranski elektrotehnikatehasest – seal lihtsalt ei suudetud toodet tootmisse juurutada.

Külmkapp-laud, 2006

•• Kätlin Kangur, Pent Talvet

•• Toote idee tekkis kodukeskkonda analüüsides: kuidas kasutab tänapäeva inimene ümbritsevat ruumi? Tegemist oli kunstiakadeemia kooliprojektiga, mille ülesanne oli piiratud köögi ja toiduvalmistamise teemaga.

Nišš leiti eri vanuses üksikute ja kaksikute inimeste näol, kes elavad väikestes korterites, kus elutuba on tihti köögiga ühendatud. Kummagi ruumi kesksete esemete − külmkapi ja diivanilaua – ühendamise ajendiks oli soov optimeerida ruumikasutust ja tegevust ruumis. Üllatav ja radikaalne on tulemus eelkõige sellepärast, et külmkapp on olnud sellest ajast, kui ta leiutati, üsna ühesugune ja laua ainus püha ülesanne on seni olnud diivani ette horisontaalse tasapinna tekitamine.

Hoolimata pealtnäha väikestest mõõtmetest ei ole uudses sümbioosis tehtud üleliigseid kompromisse kummagi eseme funktsionaalsuse arvel: pealt avatav külmik kasutab maksimaalselt ära oma ruumi, arvestades kõiki levinud pakenditüüpe, lükanduksed säilitavad laua kasuliku pinna ka siis, kui külmik avada. Tooteidees on ka uut funktsionaalsust: pealt avatav külmkapp on füüsikaseaduste järgi ökonoomsem kui eest avatav – külm õhk ei lipsa ust avades kohe välja.

Haagissuvila 375, 1983

•• Matti Õunapuu

•• Toote tellis MAPO (Moskovskoje Aviatsionnoje Proizvodstvennoje Objedinenije) Tupolevi kompaniist. Autor meenutab, et viimaseid tööjooniseid käis ta kinnitamas Voroneži lennukitehases, aga haagissuvilat toodeti hoopis Rostovis Doni ääres helikopteritehases. Kui kaua see tootmises oli, ta täpselt ei tea, igatahes nägi ta 1995. aastal Tallinna autoturul üht uhiuut eksemplari.

Matti Õunapuule meenub seik, kui ühel ülevaatusel tegi muidu haagissuvilaga rahul olev kindral Tupolev mõned ettepanekud sisustuse asjus. Nende täitmiseks oleks vaja olnud üht-teist interjööris ümber paigutada. Kuid hiljem seda teha ei lubatud, sest kindral ise oli öelnud, et lahendus olevat väga hea, üksnes kolme inimese asemel peab see mahutama neli. Tuli teha selliseid otsuseid, et hundid oleksid söönud ja lambad terved.

Turistiklassi lennukiiste, 1988

•• Matti Õunapuu, Heiki Zoova, Arvo Pärenson, Raimo Sau

•• Lennukiistmed tellis p/k A-34-95 (üks lennunduse erikonstrueerimisbüroo Moskvast). Mõeldud olid need lennukitele Tu-144 ja Il-119. Kuna valmistati korralik üks-ühele-mudel, mille katteriie lasti kududa Arsi tekstiiliosakonnas, läks tellija nii elevile, et soovis tellida istmed ka Gorbatšovi eralennukile. Tegijad keeldusid ettepanekust leebelt, sest tundsid end eelkõige disainerite, mitte toolivalmistajatena.

Matti Õunapuu võrdleb haagissuvila ja lennukiistme loomeprotsessi kohvri pakkimisega reisiks Kuule – iga gramm ja kuupsentimeeter on defitsiitne ja reglementeeritud. Ometi pidi sellest puslepuntrast välja tulema polüfunktsionaalne tervik. Ka pisidetailid tuli endal konstrueerida, sest rahvusvahelist kaubandust ju polnud ja ega lennukitehased usaldanud ka – isegi kruvid tuli ise meisterdada. Lennukitööstus oli sõjaväe alluvuses ja sealne käsuliin seadis koomilisi tingimusi.

Kuigi hiljem on disainitöös olnud märksa eredamaid hetki, meenub Matti Õunapuule sellest ülinigelate tootmistingimuste ja puuduva disainituruga ajast just disainerite aus ja väärikas suhtumine loodavasse objekti. Tingimused tingimusteks, aga seda huvitavam oli otsida lahendust võimatuna näivaile ülesandeile.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare