Vinges gangsteriloos võidutseb õiglus nagu India märulifilmis
·oti filmilavastaja Paul McGuigani värske filmi “Lucky Number Slevin” hiiglasuured reklaampostrid Londoni metroos avaldavad mõju – sellist rida esimese suurusjärgu valge kanga kangelasi ei kohta ühel pildil just iga päev, eriti sõltumatu pisistuudio ning Hollywoodi poolt kehtestatud standardite järgi suhteliselt marginaalse lavastaja filmi plakatil. Ent suurema usaldusväärsuse nimel on surmavate honoraridega harjunud näitlejad varemgi poehinnast madalamate summade eest töötanud. Ning Jason Smilovici rohkete pööretega lugu paistiski paberil ilmselt piisavalt nutikas, et nii Bruce Willise, Morgan Freemani, Ben Kingsley, Stanley Tucci, Lucy Liu kui ka Joseph Hartnetti agentide jäätunud südamed üles soojendada. Eriti viimase puhul, sest Hartnett (“Sin City”, “Pearl Harbor”) ei tee filmis ainult suurepärast nimirolli, vaid kahtlemata vajab potentsiaalselt cool’is filmis esile tõusmist ka enda maksmapanekuks nagu kala vett.
Head ja halvad mõrvarid
Keeruline on kirjutada “Lucky Number Slevinist”, ilma et räägiks ette ära suuremat osa filmi peamistest väärtustest ehk lõbusatest sisupööretest. Kui see korduvalt pea peale paiskuv lugu kokku võtta, siis satub Slevin, lihtne, sümpaatne ja tarantinoliku dialoogiandega noormees, kes viibis lihtsalt valel ajal vales kohas, kahe teineteist üdini vihkava/kartva/austava maffiabossi vahelisse sõtta, saades mõlemalt teostamatuid ülesandeid.
Kõikenägeva silmana jälgivad mängu ühelt poolt palgamõrvar Mr Goodkat (Bruce Willis) ja teisalt detektiiv Brikowski (Stanley Tucci, kelle mängus nende ridade autor mõõdutundetu fännina ei pidanud taas kord pettuma). Miski pole loomulikult nii, nagu alguses paistab, ning antikangelastest saavad filmi lõpuks kangelased ja vastupidi. Või siis mitte.
Kui seda tüüpi gangsterifilmide põhilisest moraaliküsimusest ehk külmavereliste mõrvarite headeks ja halbadeks jagamisest mitte välja teha, tegeleb “Lucky Number Slevin” enam-vähem samade eetiliste probleemidega nagu enamik seitsmekümnendail Eesti kinodes erakordset publikumenu nautinud India märulifilme.
Üritades ikkagi “Slevini” süeed mitte reeta (kodustesse kinodesse levitajad McGuigani uut filmi küll ei luba, ent Eesti videolevisse on väikeste stuudiote suured filmid varemgi jõudnud), ei pääse kunagistest “Kättemaksja” laadi must-valgetest “õiglus võidutseb” lugudest üle ega ümber. Seekord tehakse seda lihtsalt oluliselt vaimukamalt. Kiireim meetod filmi moraalsest küsitavusest möödasõitmiseks on seda vaadates õlal kohusetundlikult kraaksuv väike moraalimehike poolteiseks tunniks oimetuks lüüa.
Näitlejad on oma ülesannete kõrgusel või isegi natuke paremad ning kuigi “Lucky Number Slevin” pole muidugi mingi “Marukoerad”, jagub mõni järgmiselgi päeval kummitav fraas enam-vähem iga tegelase suhu.