Vint ja Ki wa heidavad pilgu labürindile
Kuraator Elnara Taidre mainib näituse kaaskirjas, et lisaks Ki wale ja Tõnis Vindile on labürindiga seostuvaid motiive kasutanud ka teised Eesti kunstnikud – mis võib tekitada trafaretse uitmõtte, et ju siis on labürindis midagi eestlaste jaoks paeluvat.
Labürint on kui passiivne agressiivsus, millega välditakse nii ohtlikku otsest vastandumist (müür ja silt “ära roni, tapab!”) kui veel ohtlikumat avatust (redel ja silt “tapab, aga roni ikka”). Selle asemel katsutakse siseneja kognitiivseid võimeid.
Kelle jaoks normaalne?
Vint ja Ki wa näevad labürinti pigem siseneja pilgu läbi. Nende labürint on isetekkeline ja kui mitte olemas, siis vaieldamatult (taas)tulemas. Tõnis Vindi “Saturni labürintidel” asukohta vahetavad aktiivsed, justkui rips-epiteeliga kaetud “karvased” alad toovad kosmoloogiliste ja numeroloogiliste seoste kõrval meelde Briti matemaatiku John Horton Conway 1970-ndatel loodud simulatsiooni “Life”.
Ki wa Metabor ühineb sellel näitusel Vindi mõttega, lastes pidevalt muutuval (ld mutabor – “hakkan muutuma”) elumängurist ekraanipunktil, abstraktsel masinal saavutada vitaalne eneseteadlikkus uuel, metatasemel. Templiga löödud “Kõik süsteemid töötavad normaalselt” – lause, mis öeldakse rakettide startimise ajal juhtimiskeskuses – korrutamine tema töös “Ava mind” (Jaapani kooliplikadega märkmik, mida õigupoolest tohib avada vaid korra) mõjub kui mantra neurootilise tõsielu-junkie rahustamiseks. “Kõik töötab normaalselt”kõrvale poetatakse kavalalt naeratades küsimus: normaalselt kelle jaoks?
Süsteemi veatust igavesti kordavad sõnumid muutuvad ise veatuks ihaldusobjektiks ja saavad oma elu.
Normaalselt töötavad süsteemid ei räägi enam nihkest kui sageli afisˇeeritud, võõrandumis- ja ebamugavustundest tulenevast (ja seda taastootvast) seisundist – mida oleks õigem nimetada nihelemiseks ehk korduvaks ja loomult tulutuks tegevuseks, viljatuks nihilismiks. Nihe on sellel näitusel pigem enda rõõmsameelne lähemale nihutamine millelegi salapärasele, kuid paljulubavale.
Jõud, mille alusel nihutamine, maast lahti rebimine võimalikuks saab, on info- ja masinamürast välja filtreeritud mü-toloogiline alge, abstraktne ürgheli, nullsagedus – “Friik null” (näitusel Ki wa 2003. aastal tehtud skeemi rekonstruktsioon). Taasavastatud mütofüüsika reeglite järgi muutub täiesti enesestmõistetavaks Ki wa kasutatud tiibadeta lennuki kujund – lennuk, mis ei püsi õhus tänu aerodünaamikale, vaid millel on lihtsalt soov õhus püsida. See annab veel uue varjundi (ehk mitte eriti tõsimeelsele) väitele, et kui evolutsiooniteooria on üksnes teooria ja tuleks asendada ideega intelligentsest disainist, siis on ka gravitatsiooniteooria üksnes teooria, ning tuleks asendada ideega intelligentsest kukkumisest – antud juhul on tiibadeta, kuid intelligentne masin lihtsalt otsustanud mitte kukkuda.
Lisaks kahe, esmapilgul ehk täiesti erineva kunstniku tööde õnnestunud ühendamisele on näituse suureks vooruseks hea ajastatus. Tulles välja näitusesaalist (keldrilabürindist) on parim minna kevadisele Toomemäele, ning veenduda igavese taastuleku toimumises oma silmaga.
