Violetta aaria kajab liigse kärata


Violetta aaria kajab liigse kärata
Intiimteenuste proletaarlase Roma (Mirtel Pohla) ja isand Franzi (Gert Raudsep) suhtes on võim mehe käes, mis muutusi elu ka tooks. Peeter Laurits

Fassbinderi „Praht, linn ja surm” jõudis NO99 lavale elust ja vaatajast irrutatuna.

Veiko Õunpuu lavastatud Rainer Werner Fassbinderi „Praht, linn ja surm” on sulaselge kunst. Tuimalt järjekindel oma väljatöötatud stiilis ja esituslaadis. See on üks omaette maailm, mis on pudenenud lavale ja milles segunevad autor Fassbinder ja teised vähem-autorid alustades Õunpuust ja lõpetades Rasmus Kaljujärvega pisikeses Kääbuse rollis.

Teose lõpetatus paneb omal moel ahhetama. Kuidas ikkagi on lavastaja suutnud näitlejad panna kehastama tegelasi ja jutustama lugu, nii et see moodustab sellise iseseisva elu, mis vaatajate jaoks võõrandatuna suudab vältida emotsioonide igasuguse voogamise üle rambi. Tegelastele kaasaelamine, samastumine ja muud sellised iidsed teatritehnoloogiad on peaaegu täiesti elimineeritud. Oma kunstilise koe poolest on „Praht, linn ja surm” lähedane esituskunstiks nimetatud tegevusele, kus lava täidetakse igat sorti intellektuaalsete mängudega, mille side teatrikunsti peavooluga on võrdlemisi kaudne.

Ei kaasaelamisele!

Selles teatrilavastuses on siiski täiesti olemas rollid. Mirtel Pohla mängib tähelepanuväärse andumusega tänavaprostituudi Roma B. rolli, kes satub ekstravagantsete sündmuste pöörisesse. Muide, Roma B. köha on üks pisike vihje Fassbinderi võimele haarata oma loomingusse suuri kultuurilisi arheotüüpe. Ehk siis Roma B. on selle võtme järgi üks tegelane, kelles võib näha moodsa Saksamaa Dumas’ Kameeliadaami. Koos sinna juurde kuuluvate transformatsioonidega, nimelt pole Mirtel Pohla mängitud rollis nagu ka Õunpuu lavastuse rõhuasetustes jälgegi melodramaatikast. Ei mingit flirti vaatajate kaastundega. Kui tegevuskäigus ongi midagi sellist, mis olukorra läilaks võib ajada, siis kohe tuleb mängu ka midagi nurgelist, mis haletsuse eemale tõukab.

Nii suudab ka Gert Raudsep väiklase Franz B., kes Roma isandana teda tänavale saadab, mängida võrdlemisi neutraalseks tegelaseks. Nii nagu laval valminud teos väldib kaastunnet, pole tema sõnumis eriti ka kohta hukkamõistule. Vast ainult Roma ja Rikka Juudi (Tambet Tuisk) kohtumise kummalise hingepuistamise stseenis toimub mingi lavalise olemise elavnemine, mis ka publikut kuidagi emotsionaalselt laeb. Neis pihtimistes on mingi sürreaalne sõnum.

Suur kunstiheeros Fassbinder on enamiku oma teatritekste ka filmideks teinud. Tema „Prahi, linna ja surma” filmiversioonis torkab silma näitlejate mängulaad, kus dialoogi loetakse kui värssdraamat. Just nagu Schillerit või Goethet. Osaliselt on sellist konksu tunda ka teatris NO99 sündinud teoses. Ent filmiversioonis tekib näitleja sõna poeetilise esituse kõrvale alltekst, kus kumavad läbi tegelaskujude suhted, ajalugu ja hinge draama. Kuskil kaadri taga on siin ikkagi olemas see tegelase hingeelu mäng, mis vanamoodsate psühholoogilise teatri nippidega saavutatav ja mõjus. Ja just selle allteksti kaudu käivitatakse vaataja fantaasia ning emotsioonid. Fassbinderi enda film sellest näitemängust pole sugugi külm ja hingetu. Nüüd­ses teatrikehastuses on sellist allteksti vähevõitu.

„Prahi, linna ja surma” lavastus kergitab taas üles pool sajandit tagasi alanud teatridiskussiooni, kus suurmees Bertolt Brecht paiskas õhku mõtte, et teater ei tohiks saalis viibival väikekodanlasel tema kaasaelamistes mõnuleda lasta. Nüüd siis on tehtud teos, mis vähemalt osaliselt vastab sellele teooriale ja ta edasiarendustele. Millest vana Brechti teatripraktika enamasti ise mööda hiilis. Sest Brechtil oli veel üks lihtsasti sõnastatav põhimõte: inimestega tuleb ikkagi rääkida.

„Prahi, linna ja surma” lavastuses on nähtav teatritrupi paindlikkus. Suur valmisolek anda kõik oma tehnilised oskused loodava teose hüvanguks. See vaimne nõtkus räägib näitetrupi arengust, kuigi mingit ideelist ühisnimetajat teatri näitlejakeeles näha on ikka veel raskevõitu. Aga kui mõelda, et lavastus kannab järjekorranumbrit 77, siis on kohustus joont alla tõmbama hakata täiesti enneaegne.

Loe veel

Fassbinder ei jõua meie lavale esimest korda, kuid tema siiatulek on toimunud viisil, et selles on tunda väikest sündmust. Arvatavasti pole NO99 jäänud sellel Fassbinderi tükil pidama ta mõ­ningase skandaalse staatuse pärast. Pigem ikka vist selle sisu pärast, kus tegu on autori vaieldava, hämara teosega, mis eristub saksa teatris klassikaks saanud Fassbinderi näitemängude taustal. Aga eks mõni teine Eesti teater võib lavastada Fassbinderi mõne sellise näitemängu, mis ka ilmselgelt hea tükk on. 

Muuseas, just praegu jookseb kinos Artis Fassbinderi filmide nädal. Tasub vaadata ja teatris järele teha.

Lavastus

Fassbinder/Õunpuu

„Praht, linn ja surm”

L: Veiko Õunpuu

O: Teater NO99 trupp

Esietendus 12. veebruaril 2010 NO99-s