Ilmselt ja loodetavasti ei püüdlegi Viru Folgi korraldajad mitte publiku- ja esinejarekordite, vaid eheda ja unikaalse atmosfääri poole.

Lääne-Virumaa pärl, kaptenite küla Käsmu on kahtlemata ideaalne koht sellise maalähedase festivali korraldamiseks. Tegelikult tundub lausa uskumatu, et festivali korraldajad ja kohalikud elanikud on suutnud nii tõhusalt koostööd teha, sest tavaliselt tuleb iga liigutuse tegemiseks Lahemaa rahvuspargi koosseisu kuuluvas Käsmus läbida vaevarikas bürokraatiarägastik ja ilmselt pole ka just kuigi meeldiv, kui sinu kodutänava lõpus asuv avar heinamaa muutub järsku hiiglaslikuks autoparklaks.

Samal ajal lõikas külarahvas üritusest ka ise kopsakat kasu, kui avas nii mõneski aiaväravas oma leti: kes pakkus õlut ja šašlõkki, kes käsitööd.

Rootslased vaimustasid

Kui esinejatest rääkida, siis kohal olid nii noorema kui ka vanema folgigeneratsiooni põhijõud alustades Zetodest ja Gjangstast ning lõpetades Pantokraatori ja Jäääärega. Nende vahele jäi aga terve hulk auväärseid muusikuid nii Eestist, Soomest, Rootsist kui ka Jaapanist.

Festivali üheks favoriidiks peetud duett J. Karjalainen ja Veli-Matti Järvenpää otsustasid seekord vanu hitte mitte mängida, aga tundub, et publikut see eriti ei morjendanud. Selle asemel kallati lavalt alla terve koormatäis vanu Ameerika soomlaste laule nende kõige mahlasemas kuues. Ja publik joovastus. Ilmselt oleks ka härra Cash ise sellise eheda külakantri taktis rahulolevalt jalga tatsutanud.

Täiesti pöördesse suutis publiku ajada ka rootslaste viieliikmeline folkansambel Skrömta. Nii kirglikke tundeid esinejate ja kuulajate vahel kohtab harva – publik kiljus ja kisendas, Skrömta aga valas iga looga õli veelgi rohkem tulle ja võttis sellise hoo üles, et kontserdi lõpus olid pillimängijad ise kokkuvarisemise piiril, kuid siiski ülirahul, publik aga pakatas lavalt saadud energiast.

Väga hea etteaste tegi ka hiljuti taasühinenud Pantokraator eesotsas Lauri Saatpaluga. Kui enamasti kipuvad sellised taasühinemised olema kas tugevalt rahamaitselised või halvimal juhul isegi natuke halenaljakad, siis Pantokraator on suutnud tagasi tulla jõuliselt ja väärikalt.

Põnev oli Käsmu kabelis esinemas kuulda Tartu bluusiduot Bullfrog Browni, kes on mujal maailmas isegi suuremat tuntust kogunud kui kodumaal. Nende sõjaeelse Mississippi deltabluusil põhinev omalooming on kahtlemata eesti kuulaja jaoks midagi üsna eriskummalist ja ilmselt ei suuda paljud sellega kaasa minna, kuid kabelitäis rahvast näis pakutavat täiel rinnal nautivat. Kes kabelisse ei mahtunud, kuulasid nende loomingut õues akna all.

Hoopis teise dimensiooni viis kuulaja aga Kirtana Rasa, kelle muusikas segunevad idamaine filosoofia, lõunamaine soojus ning põhjamaine kargus. India traditsioonilisest muusikast inspiratsiooni ammutav Kirtana Rasa andis ligi kahetunnise lummava kontserdi, mida täiustasid Okeiko haldjalikud joonistused. Täiuslik harmoonia. Puhtus. Siirus. Soojus. Harva suudab üks esineja pakkuda korraga nii palju positiivset energiat, millest jätkub veel pikaks ajaks.

Hea ja veel parem

Ürituse fookuses oli tänavu aga hoopis põline käsmulane Ülo Vinter, kes oleks sel aastal saanud 85-aastaseks. Tema loomingule oli folgil pühendatud nii filme kui ka fotonäitusi, samuti viimasel päeval toimunud suurejooneline galakontsert.

Folgi muusikakava täiendasid filmi-, kirjandus- ja keskkonnaprogramm, nii et tegevust oli seal rohkem kui küllaga ja paraku ei suutnud ükski inimene ka parima tahtmise juures kõigest osa saada. Tuli teha valikuid, aga õnneks oli valida ainult hea ja veel parema vahel. Folgielamustest oleks rääkida veel oi kui palju, aga ilmselt oleks mõistlikum neil sinna tuleval aastal ise kohale minna, kes veel pole käinud, ja kõike omal nahal kogeda. Viru Folk on seda väärt.

Viru Folk

Rahvamuusikapidu Käsmus

7.—9. augustini 2009