Visaduse verstapost Nicolas Cage
Vaevalt, et Nicolas Cage läbipõlenud parameedikuna teise Oscari saab, tänavu on tal liiga tugevad konkurendid Denzel Washingtoni (“The Hurricane”) ja Kevin Spacey (“American Beauty”) näol. See annab talle võimaluse kahtlejatele aga meelde tuletada, et Cage ei ole jäänud pärast kuulsakssaamist ainult märulistaariks. Mis saaks sellegi vastu olla, aga nii mitmekülgse näitleja puhul oleks enda liigne sidumine ühe zhanriga patt, mida tõestab suurepäraselt esitatud tõsisem roll filmis “Inglite linnas”.
Juuni alguses valmiv “Gone in Sixty Seconds”, kus tema partneriteks teiste seas Robert Duvall, Angelina Jolie ja Vinnie Jones, viib kurbsilmse tähe taas action-, täpsemalt autovaraste maailma. Aasta lõpul võib oodata seevastu “Family Man’i”, mis peaks kannale astuma parimaks jõululooks peetavale teosele “Elu on imeline” (It’s a Wonderful Life).
Keevaline algus
Nicolas Cage’i karjäär on hea näide sellest, kuidas visadus sihile viib. Näitlejaks pürgides ei lasknud ta end segada mõttest, et nagunii hakatakse teda võrdlema kuulsa rezhissööri Francis Ford Coppolaga (Cage on tema vennapoeg). Selle asemel, et pidevalt ultraambitsioonikates projektides oma pädevust tõestada, alustas tulevane staar lihtsalt, võttes vastu täpselt need rollid, mida pakuti. See seletab, miks Cage kolmteist aastat paljudes kahtlase – aga vahel ka hea väärtusega – filmides mängis. Ta ootas seda õiget hetke.
Õige hetk saabus muidugi Oscari toonud draamaga “Lahkudes Las Vegasest”, kus tema tegelane end lihtsalt surnuks jõi. Aga ka enne seda leiaks austaja tema loomingulisest pagasist mõndagi vaatamisväärset. Näiteks David Lynchi “Loomult metsikud” ja Coeni-vendade “Arizona juunior”, mis on mõlemad nii pagana veidrad kogemused, et ei pruugi laiemale vaatajateringile midagi pakkuda.
Nicholas Kim Coppola sündis 7. jaanuaril 1964 USAs Californias. “Ma olin kutt, kellega peeti targemaks mitte tegemist teha,” on ta meenutanud. “Põhjus võis olla närvihaigust põdev ema, kelle eest pidi hoolitsema, aga mul oli ka muidu piisavalt tegevust.” Isale selline elu suuremat ei meeldinud ja ta lahutas emast siis, kui Nicolas oli 12.
Üksikule lapsepõlvele järgnes metsik teismeliseiga. "Panin alati pidu, kihutasin autodega ega kuulanud kedagi. Nüüd üritan enda pehmet poolt leida."
Üheteistkümnendas klassis tundis Nic, et koolist tõesti aitab. "Käisin, muide, West Beverly keskkoolis," irvitab ta. See kool on tuntud noorte kunagise kultussarja "Beverly Hills 90210" tegevuspaigana.
Tundelisus on edu pant
Mänginud telesarjas "The Best of Times" (1981), tegi ta filmidebüüdi noorteloos "Fast Times at Ridgemont High", kust suur osa tema stseene välja lõigati. Kuid pole viga, nii on juhtunud alguses paljude nimekate tegijatega. Lähemal ajal nägi teda siiski tohutu hulk kinokülastajaid, sest Nicolas Cage asus Fairfaxis popcorni müüma.
Näitlejanime Cage laenas ta ühelt koomiksikangelaselt. "Igal rahval on omad legendid ja mütoloogia. Koomiksid kuuluvad ameeriklaste folkloori hulka," arvab ta ise.
Ta soovis kindlasti eriliste rollidega meelde jääda, kasutades selleks veidraid meetodeid. Legendiks on saanud, kuidas ta kord "Vampiiri suudluses" (“Vampire's Kiss”) vereimejat kehastades elusa prussaka alla kugistas.
Oma tundelise oleku tõttu sai Nicolas hästi jutule filmimaailma naistega. Kristina Fultonile tegi ta poja, Uma Thurmaniga semmis niisama ja 1995. aasta aprillist on abielus näitlejanna Patricia Arquette'iga, kelle tuntuim töö on "True Romance".
"Armusin temasse juba esmatutvusel ja ütlesin, et tahan teda naiseks. Ka pulmadega ei hakanud hiljem pikalt vaeva nägema, tegime paar pilti ja sõitsime mesinädalaid pidama."
Patricia Arquette pidas sellist pealetükkivust imelikuks – kes ei peaks? – ja pani kirja terve rea nõudeid, mida "tulevane mehekandidaat" täitma pidi. Sinna kuulusid näiteks kirjanik Salingeri originaalautogramm, mis maksis Cage’ile 9000 dollarit, ja looduses mitte leiduv must orhidee (selle sai mees lillele värvi pihustades).
Kuigi Arquette otsustas pärast seda, et tahaks ikka vaba olla, on kõik nende jaoks õnnelikult laabunud. Ühiste laste asemel on paaril ühine film (ikka see "Viimase vindi peal"), aga kurjad keeled teavad rääkida, et ega see kooselu nii hästi ei sujuvat. Pikki lahus veedetud perioode annab aga seletada filmitööga.
Joodikust Supermaniks
Abiellumisega samal aastal tuli Cage'i karjääri suur pööre "Lahkumine Las Vegasest" (Leaving Las Vegas) näol. Väikse projektina algatatud asi, kus näitleja sai rolli eest 240 000 dollarit, kasvas ootamatult suureks. Peaosaline Cage võitis kaheksa auhinda, muuhulgas Oscari ja Kuldgloobuse, kiitust jagus ka teistele tegijatele.
"Minu jaoks oli selle rolli võlu mängida kõikidest kütkedest vabanenud meest. Kui oled tulnud end säravasse linna surnuks jooma, ei pea midagi kartma ning saad olla täiesti vaba."
Edasine on suur õnnestumiste seeria, kui välja arvata Brian De Palma põnevik "Silmapete". Cage pidi austajate lootusi petma ka siis, kui hooga välja kuulutatud uus "Supermehe" film soiku jäi, olles siiani “kalevi all”. "Oleksin supermeest kujutanud nagu friiki, väljatõugatut, aga sellist eriti kaastunnet väärivat. Keegi ei tahtnud vanu osi vaadates mõelda, kui üksi ta end tunda võis, pidevalt teistest erinev." Kuna lavastajana pakuti ühe veidraima huumori- ja maailmatunnetusega Tim Burtonit ("Batman", "Edward Käärkäsi"), oleks Christopher Reeve'i alustatud kangelassari ehk vägagi vaimuka pöörde läbi elanud.
Lauri JÜRISOO
