Viv Albertine: levimuusika on 30 aastat paigal seisnud
Johnny Rotten sai „God Save The Queeni” peale noortelt rojalistidelt kolakat. Kas ka teie, punktüdrukud, pidite meestega kaklema?
Jah, me pidime end kaitsma. Väljas käia oli päris hirmus. Mõned kambad varitsesid meid tänavail, kus olime harjunud liikuma, lootes meid kinni püüda ja meile peksa anda. See oli tõesti hirmutav aeg. Meie bändi liiget Ari Upi kimbutati tänavail korduvalt, saime mõnigi kord peksa ja meid mõnitati iga kord, kui me väljas käisime. See kestis aastaid ja oli väga kurnav. Pidime pidevalt üksteise pool ööbima, et mitte üksi koju jalutada või kusagil üksinda bussi oodata. Meid võidi iga hetk tänaval rünnata. Tuldi isegi kontsertidele, et meid lavalt alla tirida. Siis me haarasime oma kitarrid ja kaitsesime end nendega. Me ei pöördunud kunagi politsei poole, sest meid ei peetud täisväärtuslikeks inimesteks ja politsei poleks vaevunud meid kaitsma. Viie või kuue aastaga väsisin ma sellest kõigest lõplikult ja The Slits läks laiali. Hakkasin kandma tavalisi pruune riideid, et mitte kellelegi silma torgata, ja see oli mulle vahelduseks suur kergendus.