Vladimir Beekmani elutööd on raske üle hinnata
Laiem üldsus jääb Beekmani mäletama eeskätt lasteraamatute looja ja vahendajana, kes tõlkis eesti keelde Astrid Lindgreni raamatud ning lõi Aatomiku ja Raua-Rooberti kuju. Kirjandus-ajalukku jätab ta aga kümneid teoseid, mille seas leidub lisaks laste- ja noortejuttudele näidendeid, luulekogusid, reisikirju, ajaloo-, olustiku- ja hoiatus-romaane. Kõige selle kohal troonib kirjanike liidu esimese sekretäri ja esimehe ning pikaajalise ülemnõukogu liikme mullu avaldatud mälestusteraamat „Alles see oli” (Tänapäev), mis ilmumise aegu pakkus omajagu poleemilist kõneainet.
Vladimir Beekman sündis
23. augustil 1929 Tallinnas autojuhi pojana. Ta õppis Nõmme ja Narva algkoolis ning 21. keskkoolis ja sai polütehnilisest instituudist 1953. aastal keemiainseneri diplomi. Vahepeale jäi Teise maailmasõja aeg ja mälestused Leningradi blokaadist, mis vajutasid tulevase literaadi elule kahtlemata pitseri.
Põlvkonnakaaslased on Beekmanile kui kõrgele ametiisikule ette heitnud liigset süsteemi-truudust. Truudus Vene võimule võis olla osalt siiras, ent igatahes mitte jäägitu, nagu näitab Beekmani osalemine 1980-ndate fosforiidikampaanias. Eks andis mingi hinnangu Beekmani nõukogudeaegsele tegevusele ka kirjanike liit, kelle esimeheks ta jäi ka iseseisvuse ajal, kuni 1995. aastani.
Asjalik loomeliidu juht
Kirjanik Teet Kallas, kes puutus loomeliidu juhatuse sekretärina Beekmaniga alates 1986. aastast kuni 1990-ndateni tihedasti kokku („See oli kõige põnevam aeg kirjanike liidus”), märgib, et nii mõnelegi oli üllatuseks, et ka pärast Eesti taasiseseisvumist valiti Beekman mitu puhku tagasi loomeliidu esimehe kohale. „Teda valiti sellepärast, et teati – ta ei aja käru kummuli, nagu juhtus näiteks kunstnike liidus,” arvab Kallas. „Organiseerija ja juhina oli ta asjalik kuju. Laguneva riigi aegu asju ajades oli ta küll väga rivis. Poliitikasse ta aga ei läinud, viimasel hetkel loobus. Küllap arvas, et tema töö on tehtud, kirjanike liidus on ka kedagi vaja. Sellal oli ju ka kuri aeg, kus inimeste minevikus aeti näpuga järge. Beekman oli eesti kirjandusloos väärikas mees, jäljetult ta küll kuidagi ei lähe,” rääkis Kallas.
Beekman kirjutab oma mälestustes, et pealekaebaja staatusest ütles ta omal ajal ära. „Mind on kolmel korral püütud avalikult värvata luure- ja nuhitöö peale. Ja üks kord ära osta. Nii pika elu peale polegi seda ülemäära palju, küllap mõnel eakaaslasel oleks rohkematki rääkida.” Kirjanik ja Loomingu peatoimetaja Mihkel Mutt leiab Beekmani isiklikult tundmata, et raskel ajal hoidis too esimehena väärikalt eesti kirjanduse positsioone. „Tema otsustusvõime oli tähtis ka üleminekuajal – ega endisele dissidendile poleks nii vastusrikkaid kohti antud.” Beekman ise märkis Päevalehele kümne aasta eest, et hoidus uuel Eesti ajal meelega poliitilistel teemadel sõna võtmast. „Ma ei rutta oma poliitilisi veendumusi kuulutama, vaid jätan need enda teada.”
Tõlkijana jäi rootsi, saksa, hollandi, taani, vene, tšehhi, ukraina ja läti keelt vabalt vallanud Beekman aktiivseks lõpuni, avaldades oma elu viimasel kümnendil uudistõlkeid ja kordustrükke. „Rootsi keele juurde, mis sai mulle hiljem üheks eelistatumaks tõlkekeeleks, jõudsin üsna juhuslikult,” meenutab Beekman autobiograafias. „Neljakümne kaheksandal aastal, koolilõpukevadel tutvusin kodukandis Nõmmel tüdrukuga, kelle isa oli rannarootslane. See viis mu mõtted esmakordselt sellele, et rootslased on ju meie lähinaabrid, kellest oleks väga huvitav lähemalt teada saada ja kelle keelt poleks paha mõista.”
Beekmani tõlketeoste nimekiri on pikk, ent ainuüksi „Pipi Pikksuka” tõlkimisest piisab, et eesti kirjandusajaloo „rohujuuretasandisse” sügav jälg vajutada. „Pipi Pikksukk tõi murrangu maailma lastekirjandusse ja oli ka rootslaste jaoks ebapedagoogiline karakter, kes seadis kõik autoriteedid kahtluse alla,” rääkis Beekman 1999. aastal Päevalehele. „Lastekirjandus enne Pipit oli romantiline, helge ja hambutu. Pisut mõrane heli, milles kajab vastu mure, rahutus, pürgimus – laps võtab seda väga hästi vastu.”
Tõlkija ja toimetaja Helle-Iris Michelson on lastekirjandust toimetades tegelenud Beekmani tõlkeloominguga mitukümmend aastat. „Meie koostöö laabus hästi. Beekmanit kui vist küll kaheksast keelest eestindajat polnudki vaja teab mis korrigeerida ja minu parandusi võttis ta alati usalduslikult vastu. Tema toredad ja leidlikud tõlked andsid hoogu ka eesti lastekirjanduses levima hakanud mängulisuse lainele, mis äratas uuesti ellu kodu ja pereelu teema, pakkudes sellega lapsele kaitset ja turvatunnet,” meenutas Michelson. Seda, mida Beekmani panus eesti nn tavalugeja jaoks tähendab, saab näha raamatukogude laenutushüvitiste edetabelist, mille tipust tema nime aastast aastasse leida võis.
Veel vara ta loomet hinnata
Kuid ka Beekmani enda kirjutatud proosa oli kunstiliselt kõrgel tasemel, ehkki veidi varju jäänud. Üheks tema märgilisemaks romaaniks jääb 1979. aastal ilmunud ulmeteos „Eesli aasta”, mis hoiatab hoolimatu käitumise eest looduse suhtes. Seda peetakse fosforiidisõja avapauguks. „Minu meelest oli ta täiesti arvestatav kirjanik,” arvab kriitik Andres Langemets. „Tema luulest ma suurt ei pea, küll aga romaanidest. Neist pean parimaks „Koridori” (1982), mis kõneleb baltisakslaste saatusest.” Mihkel Mutt leiab, et Beekmani raamatuteta poleks eesti kirjandus see, mis ta on. „Tal oli fantastiline keeletunnetus,” arvab Mutt. „Praegu on veel vara anda hinnangut kogu tema loomingule ja bürokraatlikule tegevusele.”
Beekmani jääb leinama abikaasa, tuntud kirjanik Aimée Beekman. Avalikele üritustele Beekmanid viimasel ajal ülearu sagedasti ei kippunud ja intervjuudegagi oldi äärmiselt kokkuhoidlikud. „Inimsuhetes hoidis ta distantsi. Ei peagi väga naha vahele pugema,” märgib Kallas. „Viimastel aastatel saime kenasti läbi.” Augustis käis Kallas Beekmani 80 aasta juubelil, kus viibis ka Beekmani kunagine oponent mitmes vallas Arvo Valton. „Kui juubelil asju arutasime, siis ütles Beekman, kes küll halva tervise tõttu suurem jutumees polnud: „Siga me küll keegi üksteisele ei teinud!”” meenutab Kallas.
Lahkunud kirjaniku sõber, toimetaja Toomas Huik leiab, et tehniline kõrgharidus aitas Beekmanil maailma kaine pilguga vaadata. „Ta oli väärikas ja särav isiksus, väga avara silmavaatega ja entsüklopeediliste teadmistega,” resümeerib Huik.
Elu ja looming
Vladimir Beekman
(23. august 1929 – 3. oktoober 2009)
•• 1953–56 Eesti Riikliku Kirjastuse ilukirjanduse osakonna juhataja, alates 1956. a kutseline kirjanik; kirjanike liidu sekretär 1968– 71, esimene sekretär 1971–76, esimees 1983–95
Luulekogud
•• „Laul noorusest” (1952), „Tee ellu” (1955), „Tuul kanarbikus” (1958), „Linnutee” (1960), „Sinine tulp” (1965), „Olematu puu” (1969), „Rüsinatund” (1971), „Lõpp ja algus” (1989)
Romaanid
•• „Transiitreisija” (1967), „Öölendurid” (1975), „Ja sada surma” (1978), „Eesli aasta” (1979), „Koridor” (1982), „Narva kosk” (1986)
Jutustused
•• „Rahutu teekond” (1956), „Karmil kevadel” (1957), „Kõnelev kaaslane” (1961) jt
Reisiraamatud
•• „Island 1958” (1959), „Sügis Rootsi Kuningriigis” (1960), „Kauge maa — Brasiilia” (1963) jt
Lasteraamatud
•• „Aatomik” (1959), „Autode kohus” (1961), „Raua-Roobert” (1972), „Aatomik ja küberneetiline karu” (1968), „Aatomiku juhtumused” (1974)
Valik tõlkeid
•• Saksa keelest: Preussleri „Röövel Hotzenplotz”, „Väike nõid” jpt
•• Rootsi keelest: Lindgreni „Pipi Pikksukk”, „Bullerby lapsed”, „Hulkur Rasmus”, „Hakkaja Kaisa”, „Lärmisepa tänava lapsed”, „Rasmus, Pontus ja Lontu”, „Vahtramäe Emil”; Torgny Lindgreni „Pistodaga Madonna”, Tove Janssoni „Muumitroll” jpt
•• Taani keelest: Annie M. G.
Schmidti „A nagu Aabel”,
„Viplala lood”, „Pluk ja punane autokraana”
Kuidas Smuul Beekmani kättpidi kirjastusse vedas
•• „Ühel 1953. aasta varasuvisel päeval kutsus Juhan Smuul mu enda juurde ja viis kirjastusse. Meid juba oodati, direktori põline sekretär, tõeliselt vanaaegse noobli hoiakuga proua Riina Malla juhatas meid otse kabinetti, kus Juhan tegi mu tuttavaks Bernard Haabiga ning ütles ainsa lause: „Seltsimees Haab, siin on sulle uus ilukirjanduse toimetuse juhataja, lase [Paul] Rummo vabaks!” („Alles see oli...”, lk 45)
