Vladimir Orgusaar: partei kartis „Lindpriide” nakatust

Pariisis elav eesti filmilavastaja Vladimir Georg Julian Orgusaar seletab Eesti Päevalehele, miks ta televisioonifilm „Lindpriid” ligi neli aastakümmet tagasi riiulile tõsteti.

••„Lindpriide” ärakeelamise lugu on nüüdsele noorele raske rääkida, sest ta ei suuda mõista keelajate motiive. Kuidas neile seletada, mis selles filmis nii ohtlikku oli, mis tollase võimu esindajad kartma pani?

Ükskord ütles Lenin hariduse rahvakomissarile Lunatšarskile lause, mis jäi ajalukku: „Kõikidest teie kunstidest, Anatoli Vassiljevitš, on meile kõige tähtsam filmikunst.” Mõned koosviibijad üldse ei uskunud, et film oleks kunst, ja nüüd selgub Lenini sõnadest, et film on kunst ja veel pealekauba tähtsaim teiste kunstide seas.

Vaatluse alla võeti kogu filmiarsenal. Muidugi tõsteti filmitegijate vastutustunnet, mida tookord nimetati parteilisuseks, see tähendab partei teenindamiseks. Lenini loosung elas üle Lenini, Stalini ja kõik nende järglased.

Iga vääratus selle ülesande täitmisel kutsus esile ühe või teise karistuse. Kõige radikaalsem oli nn riiulifilm, tähendab film, mis ei jõudnud vaatajani. Kõige rängem karistus oli filmi hävitamine. „Lindpriid” oli määratud hävitamisele.

Miks siis „Lindpriid” tuli hävitada? „Me ootasime teilt filmi kommunistliku partei võitlusest. Kus on see võitlus?” küsiti minult Moskvas. „Me tahtsime näha filmis kommunistide võitu Eestis. Selle asemel te jutustate ühe partei raku lüüasaamisest. Teie filmist voogab nukrust ja lüüasaamise kibedust. Te unustate, et see on võit ja mitte kaotus. Säärane lähenemine asjale ei vasta ajaloolisele tõele. Kangelase asemel te jutustate meile reeturi ja prostituudi seiklustest. Säärast filmi pole meile vaja. Me ootasime filmi võitjatest, saime aga filmi kaotajast. Teie film kiirgab pessimismi, film on esteetiliselt formalistlik, esitusviisilt naturalistlik. See pole meie kunst!”

Mida kartis partei? Partei kartis nakatust! Ja kogu kommunismi vundamendi kahtluse alla seadmist. Ja iseenesest kõhkluse tekitamist.

••Vähestest dokumentidest, mis filmi tegemist kajastavad, on näha, et töö alguses oli toetus filmitegemisele suur. 22. märtsil 1971. aastal ütleb Leopold Piip toimetusekolleegiumil: „Film tuleb kindlasti hea. Ei tohi teha mingeid mehaanilisi tihendamisi. Film tuleb teha nii pikk, kui tarvis on.” Millal ja kuidas see suhtumine muutus?

Oodati kommunistlikku propagandafilmi ja selleks anti mulle vabad käed.

Minu tööd „Lindpriide” kallal toetasid Eesti televisiooni direktor Leopold Piip ja Eesti Telefilmi toimetuskolleegiumi peatoimetaja Endel Naasma. Filmi vastu töötas selle tegemise käigus Eesti Televisiooni kunstiline juht Tõnis Kask ja terve grupp Eesti ustavaid komparteilasi, kes suhtusid algusest peale minu projekti kiivalt.

Endel Haasma ja Tõnis Kask olid rivaalid. Ja mina nende karjääride malemängus trump. Haasma lootis minu filmiga kukutada Kase juhtpositsioonilt, Kask aga lootis diskrediteerida Haasmad.

Suhtumine muutus, kui film valmis sai. Leopold Piip võeti oma kohalt maha ja saadeti Tatari tänavale usuasjade küsimuste volinikuks. Endel Haasma saatus oli ka kurb.

••Filmi juhtgrupis vahetusid inimesed. Seal oli neli direktorit, kaks toimetajat, kaks operaatorit, kaks teist režissööri. Kas oli seos inimeste vahetumise ja keelamise vahel?

Ei olnud. Esimene suur muudatus oli töö alguses. Enamik muudatusi grupi koosseisus oli tingitud asjaolust, et film sai alguse kui üheseerialine telefilm ja lõpetas neljatunnilise kinofilmina.

••Miks on praeguses Eesti ühiskonnas müütiline hirm (mitte eksinud inimesed, vaid saatanad) eestlastest kommunistlike tegelastese eest nagu Viktor Kingissepp või siis „Lindpriide” autor Anvelt?

Kas eestlastel on valus tõdeda, et viies kolonn pole mingi irratsionaalne hirm või košmaar, vaid hoopis olemasolev realiteet? Ei tea.

••Kuidas te suhtute ärakeelatud „Lindpriide” materjalist tehtud filmi „Rasked aastad”? Kas sellel teosel on teie signeering?

„Rasked aastad” on minu, parteitu inimese ulakus, kättemaks, kus on kokku korjatud kõik tähtsamad nõudmised ja täiendused, mida mulle ette heideti „Lindpriide” töö käigus ja mida ma filmi sisse ei pannud.

Fakte filmist••Jaan Anveldi (pseudonüüm Eessaare Aadu) lõpetamata romaan „Lindpriid” kirjutati 1920-ndatel, esimest korda ilmus teos Nõukogude -Venemaal.

••Kui mitte arvestada esinemist dokumentaalfilmides iseendana, on Papi roll Eesti filmis tähtsat rolli mänginud helilooja Veljo Tormise ainuke näitlejatöö.

••Veljo Tormis pühendas Vladimir Karasjov-Orgusaarele seitsmeminutilise heliteose Hando Runneli tekstile „Lindpriiuse rasked päevad”. Selle esiettekanne oli Estonia kontserdisaalis 18. oktoobril 1980. Runnel kirjutas nimelt Orgusaare tellimusel filmi jaoks ballaadid.

••Film võeti üles ajaloolise draama kohta väikese 121 524-rublase eelarvega.TsensuurFilmi keelamise lugu

„Lindpriide” projekt läks käiku kaunilt. Telefilmi toimetuskolleegium andis stsenaariumile rohelise tule 1969. aasta kevadel. Toimikutes on kirjas, et film valmis ja anti üle suvel 1971. Sügisel 1972 käivitati uus film „Rasked aastad”, mida taheti teha „Lindpriide” ülesvõetud materjali põhjal.

Film põhjustas omal ajal filmiringkondades, elavat arutelu kui kõige suurem tsensuurijuhtum. Kui Kaljo Kiisa „Hullumeelsus” Eestis linastus, siis „Lindpriid” sai täieliku disklahvi ja pääses avalikkuse ette alles Nõukogude korra kadumisega.

Filmisarja 42. filmLindpriid I–IV

••Stsenarist: Vladimir Karasjov-Orgusaar Eessaare Aadu samanimelise teose põhjal

••Lavastaja: Vladimir Karasjov-Orgusaar

••Operaator: Rein Maran

••Kunstnik: Tiiu Lätt

••Kostüümikunstnik: Helge Uuetoa

••Helilooja: Veljo Tormis

••Helirežissöörid: Enn Säde, Heino Pedusaar

Osades:

••Papp – Veljo Tormis

••Meeri – Ada Lundver

••Maur – Mikk Mikiver

••Illi – Ene Rämmeld

••Kill – Ago-Endrik Kerge

••Vidrik Virbus – Aarne Üksküla

••Filmi esilinastus 3.–5. veebruaril 1989 Eesti Televisioonis