Vladimir Voinovitš: kui pole vabadust, pole ka vorsti

Tuntud vene kirjaniku hinnangul on lennata soovival Venemaal üks tiib kotka, teine aga tibu oma.

Serbia-juudi juurtega vene kirjaniku Vladimir Voinovitši eesti keeles ilmunud teostest on peaaegu kõik poodides läbi müüdud. Talle kuulub kahtlasevõitu au olla tuleviku kõige negatiivsemate arengusuundade hämmastavalt täpne kroonikakirjutaja.

Düstoopiaid on huvitav lugeda. Teie raamatu „Moskva 2042” puhul tundub, et kauge tulevik on peaaegu käes. Kui kaugel me teekonnal teie ettekuulutuseni oleme?

(Naerab.) Eks ikka alles 2017. aastas, aga me sõidame selle poole. Mõned muidugi ütlevad, et oleme juba kohale jõudnud. Kui inimesed mõtlevad tulevikust, ootavad nad üldiselt midagi paremat. Minul tekib siin aga lõhe. Inimesena ootan ka paremat, aga kirja pannes tõstan esile just hullemad arengusuunad. Ka mu romaan „Moskva 2042” ei olnud niivõrd ettekuulutus kui hoiatus. Pöördusin mõttes tollaste nõukogude võimude poole, et kui te samamoodi jätkate, siis jõuate vaat selleni.