– Olete tuntud kirgliku kalamehe, koka ja telesaatejuhina. „Osooni” saatemeeskond kiidab teid erakordse põhjalikkuse ja intelligentsuse pärast. Paljud mäletavad teid aga humoristi ja kirjanikuna. 1987. aastal pälvisite ühena esimestest, st teisena, isegi Lutsu huumoripreemia. Kas humooritsemine sai otsa koos Pikri ja „Meelejahutaja” kadumisega ning kas kirjutate nüüd vaid eriala-, st kokaraamatuid?
– Ütelgem nii, et 90-ndate keskel sai naerutamistöö minu jaoks lihtsalt otsa. Kas ammendus see tegevusala või ammendusin mina, polegi vahest tähtis – igatahes üritasin narrirüüd endalt seljast koorida, sest läbi kuljuste kõlina ei kuulnud ma enam linnulaulu ega ojavulinat, omaenese hingamistki mitte. Jätsin naljalugude kirjutamise ning esitamise sinnapaika ning toimetasin kaheksa aastat ajakirja Kalastaja, kuni ka sellest tööst sai küllalt, aga need aastad kastsid mu koos naha ja karvadega kalastamise teooriasse ja praktikasse – võrratu kogemus inimesele, kelles on kalamehe kirge. Osa sellest kogemusest sai raamatuks „Õngitsemine”, osa on „Lantimise” lõpetamata käsikirjas, osa veel õhus.
Erinevaid roogasid, esmajoones kalatoite, olen heal meelel valmistanud ikka, kuid eriliseks meisterkokaks pole ma ennast pidanud ega pea ka praegu. Kui mind kutsuti „Terevisiooni” kalatoitudega mässama, siis pigem lobeda jutu ja rõõmsa meele kui kokaoskuste pärast, ent mulle andis see tõuke õppida ja avastada kõike kalakulinaariasse puutuvat. Ajapikku läksin nii julgeks, et võtsin vastu ka ettepaneku kokaraamatu kirjutamiseks ja ei kahetse seda sugugi. Ilukirjanduslikud pürgimused on minus enam-vähem raugenud, ent vahetevahel ei jäta mõni pilt või kujund mind rahule enne, kui olen selle seotud kõnesse pannud, otsekui hulluarst märatseva patsiendi – siis rahuneb maha.
– Kas huumorisoon on ikka alles? Kuidas meil lood huumoriga üldse on?
Inimene muutub ja naljaka tajumine koos temaga. Kui nooremas eas on teravmeelsus, vaimukus justkui omaette väärtus, siis vanemaks saades tuleb arusaamine, et terav meel on tihtipeale ka taktitu, kuna see torkab ja teeb kellelegi haiget. Püüan seda sorti naljadest nii oma sõnades kui ka mõtetes hoiduda. Eks sellist taltumist või võtta ka mu huumorisoone lupjumisena.
Kogu Eesti kohta ei oska ma midagi ütelda, sest naljal ei ole mõõdupuud. See, kas inimene või ühiskond tajub parasjagu midagi naljakana, sõltub väga suurel määral tema hingeseisundist – muredest murtud, stressis inimest ei aja naerma miski, mõnele narkojoobes kujule näib aga naljakana kogu universum. Terve psüühikaga inimene suudab reeglina ennast ja oma tegemisi vahel kõrvalt vaadata ning näha ka oma kõige tõsimeelsemaid püüdlusi koomilise nurga alt – seda on talle tarvis, et mitte lolliks minna. Loodan väga, et suudame praeguses majanduskriisis näha ka heaolumulli lõhkemise naljakat külge. Seda on vaja meie ellujäämiseks.
– Millega teenite leiba lisaks keskkonnasaate „Osoon” juhtimisele?
Leiba teenin ikka tööga, rantjeed pole minust saanud ega saagi. Viin läbi kalaroogade valmistamise koolitusi, kalastamisõppusi, olen rahvaüritustel päevajuhiks. Üksjagu energiat nõuab igaaastase Pühajärve kalapeo ettevalmistamine, samuti ühiskondlik tegevus – näiteks olen augustis taas isade ja poegade kalastuslaagri laagriülemaks. Kui aega ning jõudu üle jääb, täiendan „Õngitsemist” kordustrükiks või nokitsen teiste käsikirjade kallal. Vahel trein siia-sinna mõne artikli.
– Teil ei ole tavapärane eesti nimi? Kust te selle saite?
– Eks ikka vanematelt. Mu poolakast vanavanaisa Koržetski saadeti üleeelmisel sajandil Siberisse, seal abiellus tema poeg Lämbert minu eestlannast vanaemaga ja nende noorim laps oli minu isa Valentin, kes võttis naiseks Siberis sündinud eestlanna, minu ema. Sündisin Haidakis, mis kandis siis küll juba Partizanski nime, oma eesnime sain aga sellest, et isa luges mingit ajaloolist teost ning vaimustus kuningas Vladislavist. Olen mõtelnud, kas nimel on olemas ka maagia: Vladislavi üks võimalikke tõlkeid on Sõnavald, mina olen aga suure hunniku kõiksuguseid sõnu teinud.
– Tulekul on jaanipäev, mida soovitate grilliõhtuks neile, kes värsket kala kätte ei saa?
– Poodidest ja turult leiab nii Norra lõhet kui ka kodumaist kala, jaaniõhtusse sobib hästi aga nn kumakala ehk lõõmakala küpsetamine. Selleks tuleb
lõhe-, forelli- või siiafilee laia (kase)laua külge naelutada (nt puutikkudega) ning hoida seda tunnike lõkkeleegist parajas kauguses. Maitsestada (sool, suhkur, till) võib kas enne küpsetamist või siis pärast seda. Soovitan soojalt ja külmalt.
Kes ta on
Vladislav Koržets (57)
Kirjanik ja kalamees, kalastuskultuuri arendaja
Sündinud
Krasnojarski krais 1951
Haridus
Tallinna 44. keskkool; ehitus- ja mehaanikatehnikum; TLU (TPedI) matemaatika eriala
Pere
abielus, täiskasvanud tütre ja poja isa, neljakordne vanaisa
•• Töö ja karjäär. Töötanud ajakirjade Pikker ja Kalastaja toimetuses, ETV keskkonnasaate „Osoon” saatejuht, kirjanike liidu liige, huvikalastajate „Koos kalale” juhatuse esimees, Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat (1987).
Kirjutanud humoreske, estraadipalasid, näidendeid, kuuldemänge, stsenaariume, laulusõnu.
