Võib-olla ongi igavikus kohtumine ainuke võimalus?


Võib-olla ongi igavikus  kohtumine ainuke võimalus?
Raadi „Lumekuningannas” on sügavamaks armujaks Poiss (Artur Tedremägi), Naine (Helena Merzin) pigem lepib selle veidra lähedustundega.Viktor Koskin

Marko Raadi äsja linastunud mängufilm „Lumekuninganna” räägib meeleheitliku loo armukolmnurgast, kus üksteist otsivad naine, poiss ja surm.

Marko Raadi „Lumekuninganna” keskmes on kaks inimhinge, kes saatuse kiuste juhuslikult kohtuvad. Kuid kohtumisest ei saa äratundmist – see on pigem kramplik naaldumine, üksinduse ja iseenda olemise hapruse eest põgenemine. 40-aastase ärinaise alias Lumekuninganna (Helena Merzin) ja 14-aastase Jasperi (Artur Tedremägi) dialoog on algusest peale ummikus, südant sulatavat äratundmist on seal vaid värelevateks hetkedeks. Ning ka siis on mul kahtlus, et tegu on vaid minu soovkujutelmaga.

Kolmas oluline tüüp, kelle varjus toimub kogu filmi tegevus, on Surm. Lumekuninganna pöördumatu vähkkasvaja sööb nii liha kui ka tundeid. Surmal on kombeks kängitseda loomus oma varjulisse olemisse, looritada valgusetung. Nii nagu seda teevad aplad vääntaimed mõne mahajäetud majaga.

Surma poolt mõttetuks muudetud argireaalsus toob vaid enam esile inimese mikrokosmoses toimuva. Fataalne võidujooks iseenda stopperiga kriipsutab maha pea kõik, mis jääb väljapoole inimest. Nii tunduvadki väljapõiked Lumekuninganna maagilisest maailmast ühtäkki palju ebausutavamad kui elu jääst lossis. Pahupidi pööratud reaalsus mõjub nagu tuimastav süst talumatuks muutunud südamevalu puhul.

Hangunud veega kaetud raamaturiiulid ja kinnikülmunud gaasipliit on midagi enamat kui vaid jäätunud asjad. See valusalt külm tardumine räägib igaviku keelt. Umbes nii nagu lilleke, mis leiti ühe mammutipoja alt ühes minu lapsepõlve lemmikmultifilmis.

Nii on tardumine/surm kirjutatud jäässe kahekordselt. Olles ümbritsetud jääga, säilivad asjad igavesti. Kuid see ei ole ju elu, parimal juhul on see võimalus eluks. Jääst väljasulamine annab võimaluse hetkeliseks päriseluks, kuid see tähendab automaatselt ka pärissurma. Ka mammutipoja alt leitud lill pidi pärast multifilmi lõppu surema. Kui teda poleks leitud, oleks eluvõimalus jäänud temasse igavesti alles. Kuid ikkagi – võib-olla on see hetkeline elulahvatus peagi saabuvat surma väärt?

Minu jaoks oli Raadi „Lumekuningannas” palju enam Thomas Manni kui Anderseni. Manni „Surm Veneetsias” tegevus toimus küll paarikümne kraadi võrra kõrgemas temperatuuris, kuid surm ja armastus ei toitu õhutemperatuurist. Nende jaoks on oluline vaid 37 (+/- paar kraadi) Celsiust. Peale kiindumuse, mis tekib küpse daami ja noore poisi vahel, tuleb ette veel mitu paralleeli Manniga – armunu ükskõiksus teiste arvamuse suhtes, saatuslik tõbi puremas keha, argielu tühisuse tajumine. Kuid erinevalt Mannist on Raadi loos sügavamaks armujaks poisike, Jasperis on jäärapäist armukadedust ja ükskõiksusest toituvat jäägitust. Merzini tegelaskuju pigem lepib vastumeelselt selle veidra lähedustundega. Ta tajub tunde taga hukatuse sügavust, kuid inimlikus plaanis on sellele raske vastu astuda.

Kui Anderseni loos oli üks võtmesõnu „igavik”, siis Marko Raat lubab igavikku vaid riivamisi aimata: suurejoonelistes kaadrites mägedest (loodus on juba oma olemuselt igavik, eriti elutud mäed), üksikutes transilaadsetes kaadrites (uiskudel tagaajamise stseen) ja ka ülevaks ehitatud lõpuakordis.

Filmi peategelasel Surmal on komme end mängida suureks igas armuloos. Ta on kõige vastikum, kolmas komponent, mis rõhutab inimliku tunde kaduvust. Kuid minusugust idealisti toidab sel hetkel teadmine, et armunute südamed on alati üheks saanud igavikus. Tänulik tuleb olla hetkedele, mil siinpoolsuse pinnavirvendus meile sellest mõnikord märku annab.

Jäiselt haavatav Merzin

Ülle Kaljuste tegelaskuju ETV samanimelisest telelavastusest on raske unustada. Tema kähe alt ja vambilik erootilisus püüdis mind kindlameelselt oma võrku. Helena Merzini lumekuninganna ei olnud nii selgelt saatanlik, temas oli palju enam haavatavust, inimlikku mõõdet. Hoolimata tegelaskuju tujukusest ja võimukusest oli seal ruumi ka vaataja kaastundele. Mind tegelikult rabas Helena Merzini jõuliselt skulpturaalne nägu (stilistiliselt paigutaksin ta kusagile 60-ndate ilukaanonitesse, kui tohib), see täitis kaadrit – miks teda varem nii vähe on filmidesse lubatud? Merzini kuninganna ei jätnud kordagi kahtlust, et selle plaani taga, mida ma näen, on veel mitu. Tema jäisus ei ole jäägitu.

Loe veel

Väga veenvalt mõjus filmi heliriba. Võib-olla see tundub vaid mulle kui filmivõhikule, et eesti filmides lõpeb taustmuusika ja dialoogide duell enamasti 1:0 muusika kasuks. Ka selle filmi kahekõned tardusid õhus ja pudenesid maha enne adressaadini jõudmist. Kuid arvestades filmi konteksti – maailma, kus kõik jäätub, – saab abitusest ja meeleheitest kristalliseerunud sõna uue tähenduse. Seda toitmas teadmine füüsiliselt inimvõimete piire kompavast olukorrast, milles näitlejad pidid loomulikuna mõjuma.

Võib-olla ei olegi võimalik adressaadini jõuda, dialoog osutub paratamatult võimatuks. Võib-olla ongi igavikus kohtumine ainuke võimalus?

Film

„Lumekuninganna”

•• Režissöör ja stsenarist Marko Raat

•• Operaator Marius Matzow Gulbrandsen (FNF, Norra), kunstnikud Jack van Domburg (Norra) ja Eva Maria Gramakovski, helilooja Sten Sheripov, kostüümikunstnik Aldo Järvsoo, produtsent ja monteerija Kaie-Ene Rääk

•• Osades: Helena Merzin, Artur Tedremägi, Egon Nuter, Toomas Suuman, Anni Kreem jt

•• Kinodes alates 26. jaanuarist

•• Linastub Tallinnas Coca-Cola Plazas ja Cinamoni kinos Solarise keskuses, Tartu kinos Ekraan.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare